Cogito ergu sum

Ma ei mäleta, et oleksin andnud sulle loa võtta ühte kätte nuga ja teise kahvel ning hakata mind pisikesteks tükkideks lõikuma. Ma pole asi, ka mul on tunded - ma tunnen valu, ma tunnen üksindust, sinu jahedust ning sinu jäiseid sõrmi ümber enda randme. Ma pole vaas, mida on võimalik peale kildudeks purunemist uuesti kokku liimida ega hõbedast nipsasjakene, mida on võimalik üles sulatada ja vajada uude ning ilusamasse vormi. Ma olen selline nagu olen ning miski ei muuda seda. Palun lepi sellega või keri kuradile. Ma ei muutu kunagi inimeste jaoks, kes pole suutelised ohverdama. Ma lihtsalt pole selline....

Ohtlikum = ohtlik uim

After eating chocolate you feel godlike, as though you can conquer enemies, lead armies, entice lovers.   
~Emily Luchetti
 

Why make choices?

Even a lonely wolf isn't always alone

It has always somebody who keeps distance, but never stays behind

But a lonely wolf doesn't always sees it 

So all you lonely wolves out there - keep your eyes open and learn to see

And act correctly in the right moment, so you can't mess things up 

and keep those almost invisible friends close by...

All that shit

I think that the only reason people hold onto memories so tight is because memories are the only things that dont change; when everybody else does. 

Looking beauty beyond...

Järjekordne nädal on möödas minu viimasest postist ning ma mõtlesin, et olekski viimane aeg uus välja mõelda. Päris ideede vaene ma seekord pole, so no worries..
Esimene periood on juba vaikselt lõppemas, järgmine nädal on arvestused and finito. Kohustuslikud seitse nädalat, mis viivad kaua oodatud vaheajani, on kohe-kohe läbitud. Loodetavasti ka edukalt, aga eks ma annan sellest teile hiljem teada.

Laupäeval oli Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia baaskursuse väljasõit. Tegime ilusa ringikese Peipsi külje all. Juhul kui hommikul ilm polnud kõige meeldivam, siis meie soovitud lõpp-punktis paistis päikene ning suurte kohevate valgete pilvede vahelt nägime päris palju sinist taevas. It was awesome. Päris soovitud pilte ma küll sealt ei saanud, kuid samas sain proovile panna siiani kogutud uued teadmised. Samuti võin ma uhkusega teatada, et see pilt seal üleval on samuti minu tehtud. Täpsemalt öeldes Alatskivi lossi roosiaiast. I just love it.

Pühapäeval oli väga pikk ja tegus päev. Tavaliselt on laupäeviti meie majas koristuspäev, aga seekord lükkus see ühe päeva jagu edasi, et ma mingi hinna eest sellest ilma ei jääks. Tolmuimejaga käisin ilusti kaks tiiru ära, ühe tiiru ka märja lapiga, pesin aknad puhtaks, võtsin kappidelt tolmu ning triikisin isegi üle pika aja pesu. Gooshh.. that felt so gooooood. Ma pean seda kindlasti järgmine nädalavahetus kordama. Ma lihtsalt pean.

Koolipäevad möödusid üllatavalt kiirelt. Esmaspäev oli seekord lühem, sest polnud trenni *nuuks*, selle eest sai käidud eelmine reede, kui oli kaua oodatud õpetajate päev, mille ma nimelt veetsin enda vanas koolis, kella 15:00-19:20 palli järel jooksmas, kuna nimelt täna olid meil Tartu koolide MV. And we friggggin'-fuckin' won it.. Mul on endiselt raske selle pisikese tõsiasjaga leppida, et HTG neidude võistkond on Tartu parim. Gooshh.. kahju ainult, et poisid teiseks jäid, vastasel juhul saaksime nautida topelt võitu. See oleks ikka eriti magus.

MMmmm.. mis veel?? Pole nagu momendil eriti midagi, aga kui meenub midagi, siis ma annan teile kindlalt seda teada :)
Nüüd aga lähen enda keemiat kordama.
Good night..

Kiirelt on möödunud viimased septembrikuu päevad ning juba on sisse astunud oktoober. Märganud alles nüüd, kui palju on möödas minu viimasest postist, vabandan ma juba tuhat ja üks korda enne ning juhul kui peaksite mulle tänaval vastu kõndima, siis võite julgelt virutada rullikeeratud ajalehega pikku pead. Ma olen selle ära teeninud.

Otseselt midagi uskumatult põnevat ja ainulaadset pole just juhtunud, kui jätta need negatiivsed momendid ukse taha ja avada uus uks positiivsetele kogemustele. See tuleb mulle meelde, et kõigest mõned minutid tagasi lõpetasin ma selle aasta Töövarjupäeva registreerimise. Loodame, et mul avaneb võimalus kiigata kardinate taha, mida mul ennem enda valitud ameti õppimaasumist, pole võimalik kergitada ega nende taha piiluda.

Kunstikool on lihtsalt äge. Ma pidin seda mainima, sest ma lihtsalt ei jõua ära oodata laupäeva, kui meil on ühepäevane praktika Alatskivil, kus me õpime küll põhiliselt üksteist ja enda kaamerat tundma, kuid kus meil avaneb võimalus ka elada mõned tunnid maailmas, mida mul pole võimalik just tihti kogeda. Ning loomulikult ka see maastik, linnapilt inimesed.. oehh.. fotograafia maniaak tõstab minus jälle pead. Seega ennem kui ma ta uuesti ära peidan, esitan kiire küsimuse suurele ringile - on keegi mul nõus vajadusel ka modelliks tulema? Tahtsin enda lõputöösse pista ka paar portreed ning keegi pole eriti avaldanud soovi poseerida. Igastahes andke teada. It's very important.

See taun, kes mulle kunagi ütles, et viimane aasta kipub venima, saab minu käest küll pikku pead, kui ma peaksin teda kohtama ja kui mulle peaks ka tema nimi meenuma. Viimased neli nädalat on lihtsalt lennanud mööda ning viies on ka põhimõtteliselt läbi ja sügisvaheaeg on ka juba käeulatuse kaugusel. Nagu wtf.. break all the clocks in the world, so maybe then time will slow down and even stop for a moment. I just don't want to grow up so soon.

Hetkel midagi muud nagu ei meenu, seega panen ma peagi enda ülipikale lausele punkti, mis venib kindlasti jälle kolmerealiseks, sest mulle lihtsalt meeldivad pikad, informatiivsed laused, mis ei taha kuidagi ära lõppeda, vaid venida aina pikemaks ja pikemaks, kuni pole lihtsalt rohkem sõnu, mida neisse panna, ning lähen nüüd pead pesema.
Bye-bye..

Sometimes people are beautiful.
Not in looks.
Not in what they say.
Just in what they are.

Markus Zusak

Uskumatu, et peaaegu kolm nädalat ehk pool perioodi on juba koolis käidud, kuigi on tunne, et alles eile oli eismene september või sootuks augusti algus. Küll see aeg läheb kiirelt, libisedes meie sõrmede vahelt nii läbi, et me isegi ei märka seda. Peaks vist tihedama võrguga sõela muretsema, et aega kauem enda käes hoida. Juhul kui kellelgil selline sõelakene on olemas või liivakell ajaliivaga, millega on võimalik ajas tagasi minna, siis palun andke teada. Ma olen nõus kõike tegema, et järgmised kaheksa kuud veniksid võimalikult aeglased ja annaksid mulle võimaluse nautida enda viimast aastat keskkoolis, sest istuma jääda pole mul kohe kindlasti plaanis. Life is too short. 

Kes veel ei tea, siis eilsest hakkan ma kord nädalas järgmised 1,5 kuud käima Tartu Kõrgemas Kunstikooli fotograafia osakonnas. Eile oli siis esimene loeng, mis oli rohkem nagu tutvusmisring, kus me pidime enda mõtteid avalikustama, end nimepidi tutvustama ja selgitama enda motivatsiooni ehk miks me sinna tulime. Õppejõud on täiega lahe. Vallo Kalamees, kes on üks Eesti tuntumaid ja enam hinnatumaid fotograafe ja selle eriala õppejõude. Meenutab täiega Treffneri Urmas Kokassaart, kes teab, millest ma räägin. Igastahes ei kahetse, et ma sinna ennast lasin ikka kirja panna. Ammm.. see ka veel, et kui kohale jõudsin, siis Vallo tuli mulle kohvikannu ja kuumaveekannuga vastu. Ma pidin mingi kolm-neli tassi kohvi ära jooma, sest keegi teine eriti ei joonud ja nõme oleks jätta poolikut kannu vedelema. 

Lõpuks olen ma suutnud endale soetada uue telefoni, milleks on esimest korda Samsung, täpsemalt öeldes Samsung Galaxy Gio. It's a lot different from Nokia that I am used to, but I like it. Paari nõmeda viperduse tõttu on mul ka uus number, seega kui kellelgi on soov seda saada, siis tõstke häält. 

Mida veel?? Mmmm.. ma arvan, et minu kontrolltööde ajad, raamatute kokkuvõtted ja üldse kool ei huvita, seega ma lõpetan tänaseks ning jätkan "The Secret Circle'i" lainel. 

Head ööd :)

"A miracle is something that seems impossible but happens anyway."

 (Griffin from "Men in Black III")

Teine koolinädal on edukalt alanud - midagi märkimisväärset pole olnud, juhul kui me ei hakka rääkima minu sinikatest ja suurtest verevalumitest, mis ma olen kahe trennis olnud päevaga endale kogunud ning endiselt kipun neid hulgi juurde saama. Eksamitest räägitakse õnneks nüüdseks peaaegu üldse mitte. Ilmselt nad said aru, et loodusklassi pole võimalik sellega ehmatada ega paanikasse ajada, sest me oleme saanud üle igast katastroofist ja kõrgest mäest, mis kool meie ette on visanud.

Ilm on ka õnneks ilus, pole veel märgatavalt alt vedanud, kuigi mõni päev kirusin ma teda jubedalt. Ning ennem kui te hakkate küsima, siis pean ma ausalt, käsi südamel tunnistama, et viimased kaks nädalat pole ma enda Wordi sõnakestki kirjutanud, aga kavatsen selle sellel nädalal uuesti õigeks seada. Ennem tuleb loomulikult ülesse leida mälupulk, kuhu ma enda jutud läpakast tõstsin, sest minu armsa 2006-nda aasta Dell Inspironi arvates võtavad nad arvutis liiga palju ruumi. Rubish.. 

Järgmine nädal hakkab viimaks kunstikool - so happy and excited. Can't wait. 

Aga ma arvan, et hetkel lõpetan - pole nagu midagi tähtsat öelda enam - herbaarium on ilusti tehtud ja üleantud, enda matemaatika statistika lõpetasin ka hetk tagasi ära ning nüüd ilmselt teen kiire vastamise ja siis Tammsaare kallale. Natukene on veel lugeda :)

There's always another way than the easiest way..

Esimene nädal on üleelatud ja nagu näha, olen ma endiselt elus ja vägagi hea tervise juures. Midagi huvitavat pole ka veel toimunud. Aga pöördudes tagasi kooli juurde - need uued rebased on nii armsad, kui nad ei oska leida enda klassi ülesse ning seega seisavad nad mitmekesi vägagi haledate nägudega keset koridori ja vaatavad paanikas ringi. Tore on olla see tark ja hea inimene, kes juhatab nad õigele poole. Seda olen ma selle nädala jooksul päris palju teinud, aga tundub, et nad hakkavad juba õppima, sest segaduses olevaid lambakesi on vähemaks jäänud. Tunniplaan pole ka hull ning õpetajad kuidagi normaalsema hetkel kui eelnevatel aastatel. Uskumatu, et ma olen juba abiturient, pole üldse sellist tunnet, nagu kevadel oleksid eksamid ja seejärel lõpetamine ning edasiastumine kuhugi kõrgemale. Oehh.. küll see aeg lippab ruttu ning mu ema ütles, et ma märkan seda alles siis kui ma olen 20 täis. Minu arust juhtus see küll palju varem. Juba üheksanda lõpp tuli kuidagi väga järsku ja viimased kaks aastat Treffneris on lihtsalt lennanud püssikuulikiirusel. Jube.. keegi võiks panna aja seisma või selle aeglasemalt tiksuma panna. :) Autasu garanteeritud.

Eile ehk siis 6. september ja neljapäev oli üks selline mõnus õhtu.. see oli küll tegelikult suht koolinädala keskel, aga kulus ära.. seega läksin koos Itiga enda klassiõe ja tema noorema õe, kes on Treffneri roheline rebane, juurde, küpsetades pannkooke, süües värskeid pisikesi kollaseid ja punaseid tomateid, hapukurgi purki tühjendades ning Aliast mängides. Nalja sai viimasega palju, sest see polnud see tavaline Alias, vaid hoopis üks seltskonna oma, kus oli lisaks sõnade seletamisele ka mitmeid täiesti absurdseid lisaülesandeid, mida sa pidid samal ajal täitma. Ma näiteks sain rääkida loo enda kaardil olevatest sõnadest, treenida edasi-tagasi kõikumisega kõhulihaseid ning kükkidega trimmida jalgu. Päris väsitav oli viimane. Igastahes ei kahetse, kuigi koju sain alles pool üksteist ja ma pidin veel "Tõde ja õigust" peale lugema enne magamaminemist, seega kordame kunagi??

Tänaseks ma arvan, et on kõik ning ma soovin teile kõigile head ööd ja ilusat koolialgust, -jätku :)

Noh.. ongi kõik - suvevaheaeg on ametlikult läbi ning viimane keskkooli aasta on alanud. Ometigi pole ma kurb, närvis ega isegi mitte tüdinenud, oodates lõppu - see on viimane aasta, mil me saame mingil määral veel lapsed olla ja seda tuleb võtta täies mahus ning iga emotsiooniga. Enam pole aega mõelda, teha plaane homseks - tuleb elada üks päev korraga, ükskõik kuidas see tuleb. Kahetseda võib ka hiljem.

Eilne päev algas ilusti, aga miks põrgu päralt pidi hakkama vihma sadama hetkel, mil me koolist välja saime ja alles hakkasime aru saama, et ongi kõik. Loomulikult suutsin ma eile rahakoti koju unustada, mis on tõesti minu andekuse tipp, ja samuti ka võtmed. Pisikese koguse raha, et bussile saada, sain ma õnneks healt sõbralt klassist ning kui ma koju jõudsin, oli õnneks ema ka just jõudnud, seega ei pidanudki istuma ukse taga ja ootama õhtut. Jeii..

Minu herbaarium on ka põhimõtteliselt valmis - arvasin, et teid peaks see huvitama ja seega saaksite koos minuga rõõmustada. Eile õhtul määrasin ära viimase 1/3 taimedest ja õhtul hakkan väikest laadi näputööd tegema, kleepides neid ilusti suurtele paberitele ja mõeldes välja, mis peaks sinna juurde veel kuuluma (tiitelleht, sisukord, äkki ka lõppsõna ehk ülistus meie bioloogia õpetajale ja praktikumi juhendale?), aga eks näis - kuulan natukene maad õhtul ja arvatavasti esmaspäeval tegelen sellega, et saaks teisipäevaks ära viidud.

Täna pole ma midagi erilist jõudnud veel ette võtta, aga juhul kui tõesti midagi väga erilist juhtub, siis olete teie esimesed, kes sellest teada saavad :)

Lots of people want to ride with you in the limo, but what you want is someone who will take the bus with you when the limo breaks down.
 

Oprah Winfrey

Ma tean, et te ootate mu käest mingit elupikka postitust, aga mul pole teile lihtsalt midagi öelda. Life is a mess - it always has been and always be. That's just something you have to accept. 

Hakkan lõpuks vaikselt Bulgakoviga ka lõpu poole jõudma - kahjuks pole mul nii palju vabaaega kui mõnel, et hommikust õhtuni ainult lugeda ja lugeda, millest on loomulikult ka kahju - ja mida kaugemale ma temaga jõuan, seda rohkem hakkan ma kahtlema nii kirjaniku kui ka enda vaimses seisundis. Selle tüübi kupli all polnud just kõik väga korras, kui ta seda raamatut kirjutas. Mul pole midagi raamatu kohta öelda, "Meister ja Margarita" on tõesti väga huvitav ja hea raamat, aga seal pole üldse loogikat sees. It doesn't make any sense. Seega pöidlad pihku, et ma ei lõpetaks hullumajas nagu enamus raamatu tegelasi, kui ma kunagi sellega lõpuni jõuan. Samas on mul vaid mingi 80 lehte äkki lugeda, vist isegi vähem. 

Kool jõuab ka vaikselt lähemale. Kuigi ma väidan, et mul on sellest kopp ees juba ennem, kui see üldse alganud on, siis on mul heameel tagasi kooli minna. Liiga pikalt kodus istuda ja "puhata" pole ka üldse hea. Võib lüüa vägagi segamini kupli all. I know what I'm saying. Kooliasjad on mul ilusti kõik ostetud - vähemalt need, mille vajaminemises olen ma 100% kindel. Nii tore oli emaga rääkida aegadest, kui sai käidud niimoodi poes, et väljudes oli rahakott tühi ja kümme kotti käes maani, aga seekord ostsin vaid mõned üksikud paksemad kaustikud, uue päeviku (mille sisu saab õnneks vahetada), värvilised pastakad, millega on hea konspekte kaunistada või rõhutada teatud kohti ning ongi vist kõik. Kuid raha läks peaaegu sama palju. Nõme -.-

Igastahes ma nüüd lähen maitsen söögi üle, et paps seda üle ei soolaks ega midagi ning jätkan "Oruvalitseja" vaatamist.

 

We believe
That tomorrow carries something new
And after everything we've been through
We believe
That there's a reason we're all here
And every doubt will disappear
We believe 

"We believe" by David Cook

Let it rain, let it rain..

"They don't always happen when you ask  

And it's easy to give in to your fear 

But when your blinded by your faith Can't see your way clear through the rain  

A small, but still resilient voice  

Says hope is very near"

"When you believe" by Mariah Carey

Pole vist midagi ebameeldivamat kui sõita mootorrattaga paduvihmas läbi linna, peatudes seejuures iga valgusfoori taga, sest see paneb lihtsalt kiusu ja läheb meelega punaseks. Ilmselgelt oli mul kiire, sest vastasel juhul poleks ta nii käitunud. :)

Aga õnneks kohale jõudsin korterisse, küll pooleteist tunnise hilinemisega, mis tõttu tänane töötamine seal jäi küllaltki lühikeseks, sest ei tahtnud ometigi naabreid lihvimismasina mürinaga pahandada. Siiski tulevased naabrid ja häid suhteid peab hoidma. Seega pidin ma enda märjad tilkuvad riided uuesti selga panema ja tagasi koju sõitma. Muidu mulle meeldib vihm ja sõitmine vihmas, aga tänane oli lihtsalt jube. Mööda teed sõitmine meenutas ka pigem scooteri sõitmist veel. Vähemalt sama andis välja.

Eile tegin üle pika aja hommikul kodus putru. Natukene üle soolasin, aga suhkruga andis ilusti seda väikest viga parandada. Küllap olen ma lihtsalt harjunud tegema suuremat kogust kui üks väikene kausikene. Kõigil juhtub. 

Kuigi kool on juba käe ulatuse kaugusel, pole mul mingit tahtmist sinna minna. Herbaarium vajab natukene täiendamist, samuti ka kokkupanemist ning mõned kooliasjad ostmist, aga mul pole tahtmist hetkel millegagi tegeleda. Mu pea on hoopis teisi mõtteid täis. Küllap sellepärast ma veedangi õhtuid arvuti taga, ees valge Microsoft Office Wordi leht ja püüan sinna midagi kirjutada. Natukene juba on kirjas, aga seda pole eriti palju. Mul on alati olnud raskusi esimese peatüki alustamisega, küllap sellepärast kirjutangi lihtsalt mingeid pähetulevaid hetki paberile, et need alles jääksid ja ma neid saaksin hiljem kasutada. Kõlab loogiliselt?? I don't think so. Igastahes mõned filmid olen ka ära vaadanud - "Step Up 4- Revolution", "Tomorrow, When The War Began", "The Avengers", "Teen Spirit", "LOL" ja kindlasti mõned vanemad filmid veel :)

Did you miss me??

“When you're struggling with something, look at all the people around you and realize that every single person you see is struggling with something, and to them, it's just as hard as what you're going through.”

Nicholas Sparks

I know, I know ... ma pole endast juba väga pikka aega märku andnud, aga põhiliselt on see siiski sellepärast, et mul pole lihtsalt midagi rääkida. Olgugi et möödas on pikki päevi, nädalaid ja väga palju pole puudu ka ühest kuust, aga lihtsalt midagi põnevat pole olnud. Kõik on endine. 

26. juulil täpselt kell 13:12 sain ma bioloogiliselt, ametlikult ja igas teises vormis lõpuks täisealiseks. Tunne küll polnud selline - aastaid olen ma seda päeva oodanud, arvates, et see annab mulle väga suure pudrukulbiga vabadust juurde, aga kui see viimaks käes oli, mõistsin ma korraga kogu seda vastutust, mis ühe ainsa hetkega mu õlgadele vajus. Enam polnud see päev nii oodatud. Pigem tahtsin ma aega tagasi keerata - paar päeva, nädala, mõned kuud või koguni aastad; vahet pole, peaaasi et see päev oleks taaskord midagi, mida ma võin oodata. Nüüd põhilise juurde - kingitused. 

*kergelt muigel suuga, närides enda alahuult, püüan ma meenutada seda päeva*

Nagu alati suutis mu ema mulle enda kingid varem kätte anda - põhiline oli siiski uudis, et uuel kooliaastal on mul võimalus elada korteris, mille ta esialgse plaaniga meile kahele ostis, ÜKSINDA, mis on kindlasti sünnipäeva kink, mida ootaks iga tüdruk täisealiseks saades;  veel kinkis ta mulle ühe haruldase vana kaelakee, mis kujutab endast hõbedasi helmeid, mille keskel on suur vana münt, millel on kujutatud lõvi; ühed väga huvitavad kõrvakad olid ka hinnas sees - tükk aega sai mõtiskletud, kas tegu on Kreeka pähklitega või aju poolkeradega :)

Üllatada suutis mu isa mind seekord küll - ta suutis mind kirja panna fotograafia baaskursusele, mida ma olen ise jahtinud juba kolm aastat vähemalt. Alati oli see täis ennem, kui ma suutsin ennast sinna lehele kohale vedada. Seega oli see kingitus väga awesome. Alates sügisest hakkan ma mingi kord-kaks nädalas kolmapäeva õhtuid veetma Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Loodan, et mul läheb seal hästi, sest ma olen saanud päris palju positiivseid kommentaare enda piltide kohta. Isegi paar tuttavat, kes on tegelenud sellel alal mingi 2x kauem kui mina, on öelnud, et mul on hea silm ja loomulik anne. So fingers crossed.

27. juuli kuni 2. august olin ma Saaremaal. Külastasin esmakordselt enda isa vanaemapoolseid sugulasi, kellest pole ma kunagi midagi kuulnud. Toredad inimesed olid, seega järgmine aasta on jälle sinna minek ning siis juba kauemaks kui üks nädal. Lähemalt saate minu nädalasest suvepuhkusest lugeda siit: http://jupiblogi.blogspot.com/2012/08/saaremaa-27-juuli-2-august.html

Esialgu pidin ma olema 3. - 5. august abiks Pühajärve TriStar Triatlonil, aga kahjuks pidin ma sellest loobuma, et aidata enda ema koduste töödega. Järgmine aasta või koguni äkki varem avaneb uus võimalus, millest kinni haarata? Loodame. Tartu Triatlon suutis leida minus ülesse selle pisiku, kellele meeldib ilma rahata teisi aidata. 

August on silmnähtavalt kohale jõudnud - need soojad ilmad, mis saatsid mind Saaremaal ja minu sünnipäeval on arvatavasti selleks aastaks läinud ning vaikselt hakkavad kohale jõudma sügisesed tuuled ja vihmad. Nagu viimast oleks sel aastal vähe olnud. September on ka kohe-kohe kohal ning peaks hakkama vaikselt nimekirja koostama kooliasjadest, mida võiks vaja minna. Õnneks ei tule see väga pikk, sest paljud eelmise aasta kaustikud lähevad see aasta uuesti käiku. Roheline mõtlemine missugune :)

Ma olen enda läpakat vist juba piisavalt piinanud, seega lõpetan tänaseks ning uut posti on arvatavasti oodata alles esmaspäeval või teisipäeval :)

Enda Saaremaa pildid püüan ka kuhugi ülesse saada :)

Minu võileivatort kukkus oodatust maitsvam välja, kuigi tema välimus on tunduvalt kunstipärasem kui retsepti juures oleval pildil. Paprikat jäi üle ning peterselli puudu, seega ma pidin improviseerima. Välja kukkus see õnneks hästi.

Viimased kolm tundi meisterdasin ma emaga vanadest munakarpidest süüteroose - mu näppud on täiega tuimad ja villis igat pidi, aga see oli mõnus tegevus. Täitsa sõltuvust tekitav, aga õnneks said ennem munakarbid otsa. Kokku tegime neid umbes 60 - kaks ja pool kandiku täit. Nicee.. lisan ka õpetuse, seega kellel huvi saab ka ise teha.
Süüteroosid (õpetusega)

Juhul kui suvi jääb selliseks, nagu ta oli täna ja eile, siis ma röövin panka ning sõidan Gröönimaale või lukustan ennast suurde külmutuskappi, kus on ainult jäätis.

It may be perfect - all your dreams come true, nothing bad ever happens to you and you always find your prince on a white horse - and it is called fairytale, but it doesn't always mean, that everybody live happily ever after and it has a nice ending.

Taaskord on möödas palju-palju aega. Aeg ruttab viimasel ajal tõsiselt kiirelt mööda ning me ei pane seda tähelegi. Ainult üheks hetkeks kui me hakkame mõtlema, et kui palju aega tõesti möödas on, siis ainult selleks hetkeks suudame tõesti seda näha - aega meie ees kiirustamas, valge jutt järgi ning võib-olla viivuks näeme teda isegi lehvitamas - ning meil vajub suu lahti. See on aga ainult hetkeks ning sekund hiljem jätkame enda igapäevase elurežiimiga. 

Enda ajaga pole ma siiani midagi erilist peale hakanud. Ainukene märkmimisväärne üritus, millest ma osa võtsin, oli Popkooripidu, mis oli so awesome. Ostsin kaks piletit - esialgu endale ja emale, aga lõpuks sattus ikkagi nii, et ma olin seal koos Itiga. So awesome. Ma loodan, et sa ikka mäletad, et tuled mingi aeg mulle korterisse appi seinu värvima. 

Minu sünnipäev läheneb ka iga sammuga aina kiiremini ja kiiremini. Jäänud on veel ainult 18 päeva ning umbes 19 tundi. Kõik need aastad olen ma seda päeva oodanud ning nüüd kui see on tegelikult nii lähedal, siis on mul sellest päris suva. Jah, ma saan 18, mis annab mulle korraga nii palju õigusi juurde ning samas aheldab mind kaks korda rohkem erinevate kohustuste külge. Miks ma seda siis nii väga ootasin?? 

Ilm on piinarikalt suvine, aga ma veedan selle siiski toas - täna oli põhjalik suurpuhastus, koristamine jätkub ning peagi hakkan ma tegema võileivatorti. Enda sünnipäevaks pean ka mõned road välja mõtlema, mida võiks teha. Polegi juba ammu köögis kokanud :)

Päikest :)

20.-21. juuli Tartu Triatlonil abiliseks - wish me luck :)

 

writing is a dog's life but the only one worth living

by Gustave Flaubert

 

Poison was the cure

Neljapäeva õhtu: pizza, üks auto, kaks hevy metali fänni, Tallinn, Rock Cafe, Megadeth... vot selline õhtu oli eile mul. Esimest korda elus käisin Rock Cafe's, kuulasin live esituses Megadethi, küsiti ID kaarti, kui ma jõin jõhvikamahla ja müüsin isaga ukse taga pileteid. Igati mõnus õhtu. Kuigi ruum, kus kontsert toimus, polnud eriti suur, oli kõla siiski tunduvalt parem kui Saku Suurhallis. Samuti polnud neil erilist lavashow'd ka, aga see tuli neile ainult kasuks. Rock Cafe seinte tugevus ja paindlikkus pandi tervelt kaks tundi proovile ja need pidasid väga edukalt vastu. Esitusele tulnud laulud olid enamus minu jaoks päris uued, mõndasid olin ma isegi korra kuulnud ja koguni kolmele oskasin ma ka kaasa laulda. Mis veel... mmm.. ilmaga vedas ka vägagi hästi ja siin kohal lisaksin ühe video, mille Megadethi omad tegid hotelli katuselt.
Megadeth in Tallinn

Tänane päev algas samuti väga kena ilmaga. Mõnus on hetkel päevitada, kuulata Three Days Grace ja kirjutada blogi posti, peale mida hakkan kirjutama enda juttu, mida ma endiselt teile ei spoili. Vot nii.. 

'Cause nothin' lasts forever
And we both know hearts can change
And it's hard to hold a candle
In the cold November rain

I know it's hard to keep an open heart
When even friends seem out to harm you
But if you could heal a broken heart
Wouldn't time be out to charm you

And when your fears subside
And shadows still remain
I know that you can love me
When there's no one left to blame
So never mind the darkness
We still can find a way
'Cause nothin' lasts forever
Even cold November rain

Enda blogi posti otsustasin ma seekord alustada Guns N Roses'e aegumatu lauluga "November Rain", mis on olnud üks minu lemmiklaule juba aastaid. Nagu te võite arvata, siis inspiratsiooni sain ma sellest tänasest päevast, mis on koosnenud vihmast, mida aina sadas ja sadas alla.  Ning ma pidin nagu viimane loll rohima enda maja ees olevat maakividest teed, mis oli korralikult sammalt ja muud umbrohtu täis. Samal ajal kui pooled Tähtvere valla sääsed mind õgisid. Not nice ... tagumik on pisikesi punaseid kuplaid nüüd täis ja need sügelevad nii hullult -.- Küllap pean minema uuesti külmkapi kallale ja üles otsima enda Bitneri pudeli, mis on aitab suurepäraselt nende hammustuste vastu :) Soovitan ka teile, kui teil peaks olema putukahammustusi, mis sügelevad koledalt :)

Hea uudis teile, kes satuvad aeg-ajalt siia leheküljele, - ma olen hakanud uuesti kirjutama. Mitte küll juttu, mida ma algul arvasin, et selleks aastaks lõpetan, aga ühte teist, mis lihtsalt hüppas eile mulle pähe ning pole kordagi veel siit lahkunud. Nii hirmsasti tahaks teile hetkel sellest rääkida, aga ma ohjan ennast, hammustan tugevalt keelde ja ei räägi. See ei too kunagi ka head õnne - peale enda mõtete avaldamist kaob igasugune huvi neid edasi paberile kanda. Seega kuss - rohkem ma sellest ei räägi :)

Ma sain just mõni minut tagasi teada, et mu hea sõber kirjutab ka blogiposti, seega ma lõpetan kiirelt sellega ning lähen vaatan, kas ta on selle ülesse pannud :)

Vot sedasi juhtub, kui kaevata enda emale, et selg valutab - sind saadetakse õue telki magama. Seega veetsin ma enda esimese öö sel suvel väljas. It was pretty awesome. Natukene kõva küll oli, aga vähemalt selg piinas vähem. Tundub, et tuleb uuesti minna perearsti juurde ja äkki seekord saan ma ka suunamise edasi kellegi teise juurde, kes saaks mind natukene rohkem aidata. Vastasel juhul võin ma ennast kümne aasta pärast leida seljaopilt, nagu arst mind hoiatas, kui asi paremaks ei lähe. Jahm.. kes oleks võinud arvata, et kergest selgroolülide venitusest võib nii palju jama hiljem tulla.

Jaanipäev möödus vaikselt kodus, vaadates jalgpalli, juues sooja teed, kandes villaseid sokke ja kuulates vihma akna taga krabisemas. Sounds very awesome.. Vähemalt Hispaania pääses edasi poolfinaali ning loodetavasti suudavad nad ilusti Portugali alistada ja siis finaali. Maailmameistri tiitel on neil olemas, samuti ka kaks EM tiitlit ja isegi nii mõnigi teisekoha medal (nii erinevatelt mängudelt kui ka EM'ilt). Seega pole mingitki põhjust, miks ma ei peaks oma poiste üle uhke olema.

Oehh.. hetkel nagu midagi muud polegi.. Iti papa - ma loodan, et sa paraned kiirelt.. tervitused ka sulle

Lets race

Time rushes by and all we can do is to run as fast as we can and try to catch it...

Minu viimane postitus oli häbiväärselt kaua aega tagasi, ma tean ja mul on kahju. Ma ei saa tuua põhjenduseks liiga tihedat ajakava või aja puudust. Süüdistada ei tahaks ka iseennast, sest meie endi elu pole alati meie enda teha. Kuigi ma olen ateist, usun ma siiski, et kuskil on keegi, kes kirjutab ülesse meie elu, määrates sellega nii meie endi kui ka kõigi meie tuttavate, sugulaste, sõprade, töökaaslaste, naabrite ja täiesti võhivõõrate saatuse. Ilmselgelt alustasin ma tänast päeva Bulgakovi "Meister ja Margaritaga". Minu esmane arvamus, enne kui ma seda lugesin, oli samasugune nagu iga teise vene kirjaniku raamatu kohta - see on igav, tüütult erinevaid pikke nimesid täis ja üldse venepärane. Aga ma eksisin. Üks peatükk ja ma suutsin sellesse raamatusse armuda. Mulle meeldib Bulgakovi stiil ja mõtted, mis ta on siia raamatusse pannud. Tema tegelaste kirjeldamine, nende iseloom, käitumisviisid ja mõtted suutsid mind paeluda koheselt. Juhul kui minu vaimustus peaks kaduma, kuigi ma loodan, et seda ei juhtu, siis võtan ma enda praegused sõnad tagasi, et inimesed on õigesti teinud, öeldes, et see raamat on vene kirjanduse tipp. 

Terve nädal olen ma enda aega sisustanud lõpetamistega. Teisipäeval oli põhikooliaegse sõbranna lõpetamine. Ta lõpetas Tartu Kutsehariduskeskuse ning temast sai pagar-kondiiter. Soovin sulle veel kord õnne, kuigi ma tean, et sa pole siiani juhtunud seda blogi lugema. Kolmapäeval sai läbi hüpatud enda endise trennikaaslase lõpetamiselt, kes lõpetas Tartu Descartes´i Lütseumi. Soovin ka sulle veelkord õnne. Reedel oleksin peaaegu jõudnud ka treffneristide lõpetamisele, aga ootamatult pidin ennem lahkuma. Lilled sai üle antud enda klassikaaslase kaudu, kes erinevalt minust veetis ilusti aega Vanemuises. Enda soovid sai aga õhtul üle antud, kui oli lõpupidu, mida meie klass korraldas. Mind kaasati täiesti juhuslikult, sest päev enne seda pidu tuli välja, et keegi peab koostama Excelis tabeli, mis arvutaks kokku hääled. Kuus tundi jamasin õhtul sellega, et 24 tundi hiljem teada saada, et kuna hääletajaid oli nii vähe, siis võis hääled käsitsi üle lugeda. Nagu mu isa ütles, et vähemalt ma nüüd tean, kuidas selliseid tabeleid teha ja kuidas Open Office Excelit kasutada, olin ma siiski ülimalt pettunud. Aga mis olnud, see olnud. 

Esimeste suvepäevade päikest olen ka nautinud, kuigi seda võiks olla rohkem, ... *vaatab hetkel üle õla aknast välja, ohkab, sõimab endamisi ilma ja kirjutab edasi*... aga õnneks pole liiga kuumi ilmi. Need kolmekümne kraadised ilmad pole kohe kindlasti minu lemmikud. Sellised päevad veedan ma tavaliselt toas. Hommikul ja õhtul hilja annab väljas olla, aga see vahepealne aeg on puhas Põrgu. 

Ujuma pole veel jõudnud. Küll olen aga leidnud endale päris mitu tegevust suveks. Ma ei tea, kas ma olen maininud seda varem, aga see suvi veedan ma aega põhiliselt vanade mööbliesemete restaureerimisega ja nende müümisega. Samuti kutsuti mind *praeguse seisuga* kahe triatlonile, kus oleks mul võimalik osalejaid mootorratta seljas turvata. Saatsin enda registreerimissoovi ära ja loodan, et see võimalus mulle ka avaneb. 

Suvekirjandus on ka ilusti ära toodud ning on hetkel minu laual kenas hunnikus. Esialgne plaan oli lugeda üks raamat kahe nädalaga, aga vaadates, kui õhukesed need tegelikult on, siis mõne puhul võib piirduda ka vaid nädalaga. Ning saades Itilt mõtte *sai loetud enne tema blogi ja ma loodan siiralt, et sa pole pahane*, hakkan ma tegema märkmeid, et sügisel oleks lihtsam. Viimane aasta keskkoolis ja pingutama peab nüüdsest rohkem kui kunagi varem. 

Ma ei taha küll seda posti liiga pikaks ajada, aga ma pean seda lihtsalt ütlema, et mu ema oli viimaks nõus minu sooviga teha endale tätoveering. Geko lükkub küll edasi, aga ma leidsin teise kauni sümboli Keltide ajaloost, mis on sama võimsa tähendusega ja näeb lihtsalt fantastiline välja. 

< Isn't she beautiful? The power of Three või teise tähendusega Triquetra. Nüüd tuleb vaid natukene jumet koguda ja juuli lõpus või augusti alguseks endale aeg saada, sest kooli ajal ei ole erilist tahtmist seda teha. Suvel on mul võimalus kanda õhemaid ja avaramaid riideid, mis annavad talle võimaluse ilusti "kuivada", aga sügisel kõik need viisakamad riided .. I hope you got the point. 

Mis veel?? Hmm... nagu polegi hetkel midagi. Aga eks ma lõpetan tänaseks ja juhul kui tõesti midagi meenub, siis püüan seda võimalikult kiirelt ka teiega jagada :)

Old is the new classic

Suvi - viimaks ometi vabadus. Eile lõppes ametlikult kool ning põhimõtteliselt alates tänasest olen ma abiturient. Uskumatu kui kiirelt tegelikult aeg lendab, kui meie elu on täis meeldivaid inimesi, sündmusi ja unustamatuid hetki. Sulen silmad ning meenutan eilset ja taipan, et siis olin ma alles pisikene lühikeste juustega põnn, kes istus emaga koos laua taga ja õppis lugema. Avan silmad ja vaatan ringi ning juba olen peaaegu, et ülikooli astumas.Gosshh.. ajal on tõesti nii pikad ja kiired jalad all, et isegi pilk ei jõua talle järgi.

Kolmapäeval jõudsin tagasi bioloogia välipraktikumist. Viimane üldse. 12-ndas klassis pidi olema küll veel üks praktikum molekulaarbioloogia kohta, aga see pole sama. Kirna liiga pehmed ja madalad narivoodid, läbivettinud pinnas, tuhandepealine sääseparv, hilisõhtused putukapüüdmised/ taimedekorjamised - kõik see on läbi. Soovi korral on mul võimalus minna küll järgmine aasta noorematega kaasa, aga ma ei tea, kas kasutan seda ära või ei. Samas tundub lahe ning kuna veel selline võimalus tuleb.
Eile oli siis aktus, nagu sai eespool mainitud, ning mingi kuradima suure ja kalli ime läbi kiideti mind hea õppeedukuse üle. Alles mõni aeg tagasi oli minu martiklis sellised hinded ning nüüd olen korraga nelja-viieline. Awesome.. See oli üks hea eneseusutõsmise hetk. Nüüd ma tean, et ma olen võimeline enamaks, kui ma varem olin. Kui ma vaid tagan, teen tööd, pingutan ja usun, siis võin ma isegi väga heade tulemustega lõpetada. Medalile ma kahjuks küll enam ei kandideeru, aga head punktid saaks ikkagi ülikooli sisseastumisel.
Õhtul sai veel käidud taimi korjamas - kes ei tea, siis kordan üle, et seoses viimase bioloogia välipraktikaga, peab iga üks meie klassis tegema herbaariumi, mis koosneb vähemalt 30 erinevast taimest - ning need kuivavad täiega uhkusega minu toanurgas. Isegi kass on neist vaimustuses - kuivama pandud ajalehtedel tema magab ning püüab taimi lehtede vahelt pidevalt välja sikutada. Siiamaani pole see õnneks tal õnnestunud, vähemalt siis kui nad on pressi all.

Plaanid suveks? None.. eks ma liigun siis vooluga kaasa, aga üks on kindel - suvelugemise loen ma läbi. Sügisel endal kergem ning pealegi tuleb silmaringi laiendada.

Hinnetest:
Bioloogia - 4
Matemaatika - 4
Füüsika - 4
Kirjandus - 4
Kehaline kasvatus - 5
Inglise keel - 5
Ladina keel - 5+
Inimese õpetus - 5

Tempora mutantur et nos mutamur in illis

8 päeva veel ning oodatud vabadus on käes. Juhul kui ma kooliaasta alguses lugesin kuid, siis viimased kaks kuud olen lugenud ainult päevi ning alates tänasest koguni tunde. Seega peaksin ma ütlema, et suvevaheaeg algab mul täpselt 186 tunni ja 5 minuti pärast. See on võetud arvestusega, et ma pääsen koolist tulema täpselt kell 12 päeval. Oehh.. tundub nii kaugel, aga samas on vägagi lähedal. Ning kui kord see päev on käes, siis on jäänud veel kolm kuud ning ma olen ametlikult abiturient ja 9 kuu pärast nühin koolis eksameid kirjutada. Niceee.. 

Ma teen näo, et teid huvitab kohutavalt, mida ma olen viimased päevad teinud, mis on möödunud minu viimasest blogipostist. Vastus on lihtne ja ühesõnaline - õppinud. Põhiliselt siiski seda teinud, jahm. Arvestuste nädal käib ka hetkel ning õnneks on jäänud vaid kaks lihtsamat ainet. Olgu väikene parandus, üks lihtne aine ja teine täielik peavalu. Homme on inglise keeles suuline arvestus - first and only - ning reedel füüsika, mis on päris must maa minu jaoks. Tunnis olen ilusti küll istunud, vaid ühes tunnis sai käidud paar korda arsti juures, kui ma suutsin kekas kõõlused tuksi keerata, aga muidu olin vägagi viks ja korralik. Ometigi ei jaga ma mitte mõhkugi. Arvutusülesanded teeks isegi ära, aga teooria - shoot me please and it would be very nice if you do it just before the prelim starts. Isegi tänane bioloogia arvestus, milleks ma õppisin eile vaid mingi tunnikene ja seda ka vägagi mitte püsivalt, on lihtsam kui see aine. Oehh.. ma võin karjuda ja nutta nii palju, kui ma tahan, aga tegema pean seda ikkagi.

Plaanid suveks? Mhmmm... non. Ma pole veel nii kaugele mõelnud, aga arvatavasti veedan jälle enda ilusad päevad paari vana-vanaema kappi taastades, mis lähevad seekord isegi müüki. Äkki saan koguni natukene taskuraha teenitud? :) Olgu.. mõned kindlad plaanid on küll - näiteks väikene mootorratta matk, aga pole veel leidnud kedagi, kes viitsiks kampa lüüa, tattoo is so in ning raamatud - lots of lots of lots of books. Põhiliselt siiski lugemiseks, aga püüan ühe ka peaaegu valmis kirjutada, et sügisel saaks seda põhiliselt ainult kohendada. Samas ma tean, et alati minu antud lubadused ei pea vett, sellepärast ma ei taha väga rõhutada, et ma neid kindlasti teen. "Ära anna lubadusi, kui sa tead, et sa ei suuda neid hoida," nii ütles kunagi üks väga tark inimene, kelle nime ma ei tea, aga kes kindlasti eksisteeris. 

Teen veel ühe pisikese ajahüppe, et pöörduda tagasi punkti, kus ma rääkisin nendest päevadest, mis on juba üle elatud. Mhmmm.. õppimist sai mainitud... trenn sai läbi *nuuks*, sellest on küll väga kahju, sest nüüd on mu õhtud jälle sellised, eriti need, mis ma veedan üksinda, et ma lihtsalt viskan selle kasuliku aja õhku.... kekas sai tehtud kaugushüppes isiklik rekord :) - igastahes selle kooli oma, sest ma pole päris kindel, et kas ma äkki põhikoolis hüppasin isegi rohkem, igastahes tunne oli mõnus ja tegi meele vägagi rõõmsaks... kummikomme pole siiani õnneks söönud - tookord sai aasta limiit täis.. kolm arvestust on tehtud - kirjandus tuleb arvatavasti 5, matemaatika loodetavasti 5 ning bioloogiat ma ei kommenteeri, sest ma suutsin mõne asjaga natukene puusse panna, aga lootus sureb viimasena ja äkki tuleb üks neljakene ära... ning vist ongi kõik.

Ilm on hetkel täiega ilus, seega ma arvan, et lähen tagasi välja raamatut lugema ja enda selle aasta esimest jumet korjama. 

Take care of yourself ning juhul kui midagi põnevat juhtub, siis annan teada :)

Haribo teeb lapsed rõõmsaks, isad-emad lõbusaks ... 

Kes meist seda lauset ei teaks.. :)
Selle posti eest võite Itit tänada, kes veenis mind peale neljandat tundi minema poodi, sest tal oli suur magusa isu. Saigi mindud ning ostetud kõike head ja paremat. Tema piirdus vähemalt üks 140 g kummikommipakiga, aga mina pidin ikka riiulilt haarama 200g paki pluss väikese paki lagritsat pluss Fazeri piimašokolaadi. Lõppkokkuvõtteks sõime kahe peale ära üle 300g kummikomme - kogu selle koguse põhimõtteliselt ainult füüsika tunnis, mis on nii igav ning ega õps eriti midagi selle ennetamiseks ei tee kah - ja pärast oli mõlemal tunni lõpus päris paha. Seega õpetus - ära sööga kummikomme, maitske aga ära sööge.

Uudis kõigile neile, kes veel ei tea, et ma saan sügisest alates hakata elama päris enda korteris. Kuigi see on mampsi nimel, tema ostetud, remonditud ja puha, anti mulle võimalus see esimesel aasta sisse elada. See tähendab, et ma sain endale valida ka korterikaaslase - pole vist väga suur mõistatus, kes see küll on. = )
Igastahes .. ma olen päris põnevil, aga samas ka natukene pelgan seda päeva. Ometigi üks samm lähemale täiskasvanuks saamisele. Aga pöidlad pihku ja loodame, et kõik sujub hästi. Ega ma ometi nii saamatu ka pole.

Ma olen otsustanud viimaks - enda sünnipäeva tähistan ma tätoveerimissalongis ning lasen enda turjale tätoveerida ühe ilusa kelti sümboli, mida ma olen juba aastaid passinud. Õnneks pole see ka väga kallis, mingi 50 eurot, natukene isegi vähem. Iti pidi tulema kätt hoidma, seega juhul kui minuga peaks midagi juhtuma, tirib tema mind sealt minema Raekoja platsi purskkaevu juurde ja turgutab mu ärkvele. Haha-haha.. püüan leida teile ka pisikese pildi, mis annab aimu, mida ma lasen endale teha :)

 Umbes midagi sellist siis.. ärge arvake, et see ainsaks :)
Ma olen veel noor ning küllap neid jõuab aastatega veel minu nahale koguneda - mul on veel paar mõtet, aga ei tahaks ju kõiki neid korraga avaldada :)

Where you go
What you find
Will remain or pass us by
Some will climb
Some will fall
Some will rise above it all

Promises you make or break
Gone tomorrow, here today
Let it pass
Let it wait
Turn around and walk away

(Charlotte Church "Show a little faith")

Mis teha, kui puudub täielikult motivatsioon ja tahe midagi teha? Kas on mõtekam leida viis süstida puudujääke endasse või hoopis anda järele ning leppida, et inimene ei saa olla homme samasugune kui ta oli eile või kaks nädalat tagasi? Või jätta hoopis valimata eelmise kahe võimaluse vahel ning sulgeda silmad, teha mitu pikka keerutust ja suletud silmadega astuda esimene samm kõrvale ning vaadata alles minuteid hiljem, kui läbitud on sadu samme, et kuhu poole liigub?

Mul oli plaanis teha see postitus juba eile, aga kuna bioloogia, inglise keel ja remondikoda röövisid kogu õhtuse vaba aja, jäi lihtsalt natukene ajast puudu. Sellistel õhtutel ma kipun tihti endamisi arutlema - miks kuradi pärast ma tulin loodusklassi. Minust ei saa kunagi bioloogi ega mingit südamekirurgi. Tulevik pole kunagi nii kindel ja selge, kui me loodame. Igal sekundil tulevad meie ellu uued faktorid, mis kõigutavad meie otsuste põhjal rajatud teed kord paremale kord vasakule.


Lühikene ülevaade ka lähiajale toimunud sündmustele:
Esmaspäeval käisime klassiga Tallinnas - päris kultuuriline päev oli :)
Teisipäeval enamus meist magas tundides, sest me jõudsime lihtsalt nii hilja koju ning pidime nii vara ärkama.
Kolmapäeval magas endiselt osad ennast välja ning täna olime enam-vähem juba tundides ärkvel :)

Päeva lauluks oleks (jahm.. mul on vahepeal tuju leida selline laul):
Ann Margareti "Something about the sunshine"

Päris armas on alustada enda blogiposti enda tehtud pildiga. Rohkesti enesekindlust ja tahtejõudu annab küll juurde...

As you can see days are getting warmer and sunnier and we are still trapped in school. Not cool.. ometigi on jäänud vähem kui kuu - täpselt 26 päeva- ja siis on vabadust. Suvevaheaeg. Praegu pole vist ühtegi õpilast, kes seda ei ootaks, eriti veel juhul, kui väljas on sellised ilmad. Tihti tulevad mulle saatanlikud mõtted pähe, kui ma istun pikas igavas tunnis ning vaatan aknast välja, selle asemel, et tähelepanna tunnis toimuvat - sellel perioodil on selliseid tunde vägagi palju. Oleks võinud hommikul kogemata sisse magada ning kogemata jääda bussist maha või peita meelega enda rahakott nii ära, et ise ka ei leia enam ülesse.. nii palju vabandusi võiks leida, peaasi, et ei peaks ütlema ausalt välja, et tõesti täna ma ei viitsinud tulla, sest sellise ilmaga on mul rohkemat teha, kui koolis istuda ja osa võtta tundidest, mis mind üldsegi kohe ei huvita.

Juhul kui te tahate teada, mis ma olen enda nädalavahetusega peale hakanud, siis pean ma teile pettumust valmistama ja ütlema, et mitte kui midagi. Eile käisin hommiku poole trennis - kaks ühe vastu on päris tore mängida ühe värava all - ning päeval istusin õues ja lugesin paarkümmend lehte Gailiti "Ekke Moori". Kõik see aeg, mil Gailiti teos mu laual vedeles ja ma seda ei lugenud, arvasin, et Ekke on tüdruk, aga võta näpust - hoopis poiss. Ning pöördudes tagasi eilsesse - nii tore oli istuda ja lugeda raamatut, mis mind absoluutselt ei huvita, samal ajal kui sa oled kaetud suure parve kärbestega. Not nicee.. seega lugesin vaid paar lehte veel, kuni mul kannatus katkes ning võtsin hoopis enda üliarmsa Nikon D70s'i kätte ja veetsin tunde lihtsalt pilte tehes. Klõpsitud sai neid üle 50, aga arvutisse laadides ja pärast üle vaadates, jäi alles alla 20. Tavaline asi - fotoka pisikesel ekraanil näevad nad alati paremad välja kui sülearvuti suurel ekraanil.
Tänane erines ainult sellepoolest, et ma ei lugenud raamatut ega talunud kärbeste ahistamist, vaid kammisin hoopis koera ja lõin nii endal kui ka temal hunnikute viisi sääski surnuks. Igastahes nii mitugi linnupaari sai enda pesale head soojustusmaterjali. Always glad to help them :)

Homme Tallinna - ma ei tea, kuidas ma suudan ennast hommikul kuuest ülesse ajada, kui ma olen harjunud tõusma umbes tund aega hiljem. Peaks hakkama endale vaikselt mingeid võileibu kaasa tegema ning veetma viimased päikselised tunnid õues, loomulikult koos enda Nikoniga, mille ma ka homme kaasa võtan. Ning nüüd tuli mulle meelde, et pean otsima endale suurema koti, kuhu ta koos paari lisa objektiiviga ja võileivakarbikesega sisse ära mahuks. Seda võin ma ka hiljem teha. Mõned tunnid veel aega ja siis magama :) Seekord uinun ma vist koguni ennem, kui päike loojub. Nicee... igastahes hetkel nagu on kõik ja juhul kui ma suudan täna veel paar head pilti välja võluda, siis püüan teid ka sellega kurssi viia. Igastahes kui olete huvitatud minu pisikesese fotogallerii uurimisest, siis külastage minu Facebooki lehekülge või DeviantArti.


http://marianns.deviantart.com/
http://www.facebook.com/katariina.sklave/photos

Head õhtut :)

Päike paistab, ilm on soe, Kata "Ekke Moori" loeb ... :)

I am born under a very bad sign and now it effects my karma...

P.S: Sinine silm on see kuu vägagi moes :)

Soo.. my favourite guy from series "Supernatural". Enjoy :)
Some commets:

• As if he isn't perfect enough already... Let's throw in musical talent just for the hell of it.
• He's proof that God is a woman. :')
  
  
  

  
  

Angel - put sad wings around me now
Protect me from this world of sin
So that we can rise again

Oh angel - we can find our way somehow
Escaping from the world we're in
To a place where we began

And I know we'll find
A better place and peace of mind
Just tell me that it's all you want - for you and me
Angel won't you set me free

Angel remember how we'd chase the sun
Then reaching for the stars at night
As our lives had just begun

When I close my eyes I hear your velvet wings and cry
I'm waiting here with open arms - oh can't you see
Angel shine your light on me

Oh angel we'll meet once more - I'll pray
When all my sins are washed away
Hold me inside your wings and stay
Oh! angel take me far away

Put sad wings around me now
Angel take me far away
Put sad wings around me now
So that we can rise again

 Angel by Judas Priest 

"..It's OLD rock. That doesn't make it classic. What sucked back then still sucks today.."  Matt Farrell "Die Hard or Live Free" (2007)

See tsitaat lihtsalt hüppas mulle pähe ning ei jätnud mind ennem rahule, kui ma selle siia ülesse kirjutasin. Väike põrguline ...
Ma tean ... minu viimane post oli mingi kümme päeva tagasi, 11 kui täpne olla. Ma ei tahaks leida selleks vabandusi, aga kahjuks ei saa ma midagi teha, kui mu elus ei toimu midagi märkimisväärset. Igapäevane rutiin, millesse ma olen sattunud, paneb mind veel rohkem ihkama vabadust ja võimalust kõigele käega lüüa. Samas kui ma juba valisin selle tee, siis ma pean selle ka lõpuni käima. Ma võin pöörata kas paremale või vasakule, aga tagasi ei tohi kunagi minna.

Supernaturali kuues hooaeg vaadatud ning nüüd jääb veel üks hooaeg vaadata .. nuuks... kes veel aru ei saanud, siis auto (<) on Deani kulla-kallis Impala. I love that car. Samas jõudis minu kõrvu meeldiv uudis, et sügisel tuleb välja ka kaheksas hooaeg :)
I'm so happy.. raske ette kujutada, et see sari võiks kunagi lõppeda. Lausa võimatu.

Eile käisin hammast välja tõmbamas .. nuuks... lõualuu valutab täna päris korralikult. Järgmine hammas läheb alles järgmise aasta jaanuaris, seega on mul aega ennast veel koguda. Kõige iroonilisem oli eile aga see, et kuna mulle tehti kaks süsti, sest ka see hammas kasvas närvikanalis otsapidi, pidin ma pärast paistes ja tuima suuga minema uut aega kirja panema :) hehh.. retseptsionist ei saanud alguses üheski minu sõnast aru :) awesome.. õnneks oli lõpp hea :)

Viimane periood on varsti-varsti läbi. 14. juuni on ametlikult kooli lõpp, aga ennem tuleb loomulikult üle elada arvestused ja bioloogia praks. Ning veel üks aasta on jäänud ning siis on tõesti Finale. Amm.. sain täna ladina keele töö kätte :) I got A.. nicee.. jahm ma õpin tõesti kohustuslikus korras ladina keelt :)

Tänaseks kõik..
Eks siis näeb, kuna uus post tuleb.. ma arvan, et siiski selle nädala sees :)

Born under a very bad sign...

Tundub, et see pisikene pealkiri ütleb ära kõik, mis vaja. Hetkel pole minust hullemat kobakäppa ja haledamat inimest, vähemalt ma ei tea ühtegi. Kuue kuu jooksul käia viis korda traumapunktis - seda annab üle lüüa. 
Taaskord on minu parem käsi ühe sõrme võrra vaesem ning ma pean alates eilsest järgmised kolm nädalat kirjutama/ trükkima/ üldse elama üheksa sõrmega. Ei, minu pisikest näpukest ei lõigatud maha, lihtsalt on ta nii kindlalt seotud teise näpu külge, et seda pole võimalik kasutada. Awesom :) Vähemalt nüüd on mul võimalus õppida selgeks vasaku käega kirjutamine. Eile sai juba algust tehtud :)
Täna oli Pärnus tsiklihooaja avamine, nagu enamus teist juba arvatavasti kuulnud on, aga kuna ma suutsin end sandiks teha, siis kahjuks jäi seekord hooaja avamine minu jaoks vahele. Kahju.. ma nii ootasin seda, aga järgmine aasta on veel ees ja siis on mul võimalus enda viga parandada. Natukene positiivsust peab olema :)
 

Sinikate loendus 1, 2, 3..

Täpselt, ära arvasid - sealt ma omad sinikad saangi. Saalihoki - jõhkram kui tavaline jalgpall, aga vähem valusam kui jäähoki. Sinikaid saab sealt siiski. Eriti veel mina. Alguses leidsin ennast väravast, kus ma olin paksult vatiini sisse ära mähitud, seejärel kolisin vaikselt platsi peale üle, olles kaitsja ning nüüd tehti minust keskplatsi mängija. Vauu.. that's nice, but I am not that good yet. Ainult minu jõulised ja suurekaarelised löögid on muljet avaldavad. Muidu olen ma lihtsalt üks jupats, kes hüpleb platsi peal ringi ning kogub sinikaid. Awesome. Täna on mul neid umbes täpselt 8. On ka rohkem olnud, aga selle kompensatsiooniks lendasin ma kõhuli põrandale, kui ma astusin E N D A  T O S S U P A E L T E peale. Not awesome. Ma olen üsna kindel, et hüppas varsti väravasse tagasi, vähemalt seal olen ma korralikult ära pakitud. :)

Mida veel.. lõpuks sain Gailiti "Ekke Moori" kätte, mida ma olen juba nädalake taga ajanud. Igalt poolt on ta välja laenutatud ning ma pean selle järgmiseks nädalaks läbi saama. Õnneks sinna on veel aega, samas ka mitte - ma pean hakkama õppima enda kunsti arvestuseks. Kas te ei teadnudki? Ma lõpetasin enne arvestust toidumürgitusega kodus ning veetsin enda õhtu põhiliselt pead pidi ämbris. Not cool.

Seega küllap veedan ma alles jäänud kuus päeva lugedes ning enda sinikaid ravides. Homme jääb trenn ära, aga reedel saab uuesti mõned jalad maha niita. Niceeee...

Ma tean, ma tean ... minu lubadus iga päev üks pisikene postikene teha läks suure kaare ja tohutu kiirusega aia taha. See eest teen ma siis täna kaks posti. Ühe praegu, mil eilne on veel hästi meeles - nagu ma oleksin midagi märkimisväärset ka teinud - ning teise õhtu poole. Sounds awesome. Loodetavasti on mul selleks ajaks mingeid mõtteid ka kogunenud. Just mentioning, need pildid torkasid mulle silma ning ei oma erilist tähendust, mis puudutab eilset. Põhiliselt on need võetud siiski kõhutunde järgi. Vihm on suutnud mind alati rahustada ning vahel isegi nutma panna ning kuna eile oli tihti näha langevaid piisakesi akna taga, siis sobib see eilsega vägagi hästi. Teine pilt - mhmmm... hea küsimus, kuidas ma peaksin selle olemasolu enda blogis põhjendama. Küllap sellepärast, et see on olnud alati midagi sellist, mida ma olen soovinud. Olla vaba.

Eile olin põhiliselt siiski kodus ... ülla-ülla. Viimastel päevadel olen ma hakanud mõtlema, kui tühi tegelikult minu elu on. Juhul kui pole kooli või trenni, olen ma just kui kana, kes istub oma õrrel, poetab mõne muna ning ootab süüa. Vähemalt nüüd on mul võimalus sõita enda kulla-kalli Yamahaga, aga kuna eilne ilm ei lubanud, siis pidin ma tegevuseta kodus istuma. Loodetavasti tänasest selline päev välja ei kujune. Õnneks on õhtul trenn ning seekord ma satun sinna isegi õigel ajal, mitte nagu reedel - ma olin nii kindel, et trenn on õhtul kell kuus, aga tegelikult oli kell viis. Jõudsin umbes kümme minutit enne trenni lõppu kohale ning mängisin umbes kakskümmend minutit, ennem kui meid ära aeti. Awesome. See eest oli tore kaks tundi saunas istuda ning lolli juttu ajada. Igav ei hakanud :)   

Nämm... nämm :)
Mulle tuli nüüd meelde, et pole täna midagi söönud, kõht annab ka juba enda soovist teada ja eks ma siis lähen kappe tühjendama.

Head päeva jätku :)

Juhul kui elumõte on teistele meeldida ning sulanduda massi, siis kuidas me endiselt eksisteerime liigina. Meie elul puudub lihtsalt mõte..

Järjekordne päev on möödas. Täna sai tehtud jälle väikest viisi aiatöid ning nauditud head ilma. Minu kullakallis Yamaha pidi kahjuks terve päeva garaažis olema, aga homme teen ma selle talle tasa.
Uskumatu, aga ma olen suutnud ühte enda lubadust pidada ning teen vähemalt ühe posti iga päev. Vau, sest ennist ilmus neid siia väga harva. Heal juhul saite kord nädalas ühe armsa lühikese, väga harva pika posti osaliseks. Nüüd on neid iga päev siin. Päris tore tegevus tegelikult. Rahustav ja naljakas, sest tavaliselt pole mul mingeid mõtteid enne bloggeri avamist ning praegugi kirjutan seda, mis sülg suhu toob. Sweet.
Täna uurisin natukene ka edasiõppimise võimalusi. Arvatavasti jään peale gümnaasiumi lõppu Eestisse, aga juhul kui saatus naeratab ja pai teeb, siis suundun kohe edasi õppima välismaale. Inglismaa, USA, Kanada, Uus-Meremaa või hoopis kuskile mujale - seda näitab aeg.

Ma soovin teile nüüd ilusaid unenägusid ja päikeselist uut päeva

Sleep tight and don't let bed-bugs bite you...

Iga päev möödume sadest inimestest, ehitistest, puudest ja põõsastest ning läbime kümneid kilomeetreid, et jõuda koju. Kord on teekond nauditav, lihtne ja kiire, teinekord jõuame kohale läbi raskuste, kurbadena ja pettununa. Kodu. Mõne jaoks on see koht, kus veeta päev õhtusse ning võtta vastu uus. Teine leiab, et see on hoopis koht, kuhu saab pageda maailma murede ja valu eest. Kolmas võtab seda sootuks kui tavalist kohta, kus ta tegeleb elementaarsete asjadega. Mina leian, et kodu pole kõigest neli seina, katus, korsten ja paar akend ning mõned mööbliesemed. Kodu - see on minu pelgupaik, minu nõustaja, minu õpetaja, sõber, lohutaja, vajadusel karm õpetaja ning kõike muud. Seda pole võimalik defineerida nende sõnadega, mis on loodud meie maailma jaoks. Kodu tähendus on sootuks kõike muud kui lihtsalt maine emotsioon. Kodu on ülim.

Vot selliseid mõtteid võib minu pähe tuua bussisõit. Äkki peaksin ma tihedamini sõitma ning alati kaasas kandma mõnda paberiplokki või enda suurt ruudulist kaustikut. Kunagi ei tea, mil inspiratsioon puuga pähe lööb ning täidab selle selliste imeliste ridadega. Loomulikult pole need mõtted enam need, kui nad olid veel mu peas. Nende väljaütlemine, kirjutamine muudab nad tavalisteks, määrib, rikub ära selle süütuse ning paiskab siia julma maailma, kus nad tavaliselt kas välja naerdakse või ei võeta kuuldele. Nad ei leia kohta siin maailmas. - Järjekordne inspiratsiooni laks. Ma pean tõesti enda vihiku välja otsima ning püüdma mõned read kirja panna või hoopis püüan säilitada selle inspiratsiooni laksu ning pühendama end kirjutamisele homne päev. Eks näis..

Let's be careless, foolish, childish, unforeseen until we are still young. Lets do those crazy things that we promised never to do. Lets watch those movies that made us puke. Lets go to the places we have never been before. Lets be who we have ever been...There is still time.

Järjekordne mõttelend. Neid on viimasel ajal tõesti väga palju ning see tuleb ainult kasuks, eriti veel juhul kui ma soovin ikka see aasta ühe enda raamatuga lõppu jõuda. Pealegi ma lubasin ning üks minu uusaasta lubadustest oli enda lubadustest kinni hoida.
Mida veel... mmm.. täna oli viimane koolikell abiturientidel, mis tähendab, et kool on alates uuest nädalast väga vaikne. Samuti paneb see mõtlema tulevikule ning paratamatult tuleb tõdeda, et peagi on ka minu kord olla see, kelle elu paiskab turvaliselt rajalt udusesse sohu, kus ma pean ise navigeerima, abiks ainult 18 aasta jooksul õpitu. Kõlada võib lihtsalt, aga minu jaoks kergelt hirmuäratav.
Märkamatult on kätte jõudnud ka nädalalõpp. Kaua oodatud tsiklihooaja avamine on hoopis 5.-6. mail ning seekord Pärnus. See nädalavahetus hoopis ühe teise klubi hooaja avamine, mis tähendab, et järjekordne nädalavahetus kodus ja raamatute seltsis. Seekord on käsil Randvere "Ruth", mis kuulub kohustusliku kirjanduse alla. Homme võtan endale veel Gailiti ja Tammsaare. Mul on küll päris mitu lemmikkirjanikku Eestist pärit, aga Tammsaare mulle ei meeldi. Pole kunagi meeldinud ega hakka ka.

Tänaseks kõik, vähemalt praegu :)
Head õhtu jätku..

When we were young we wanted to be superheros. When we were a little bit older we wanted to be friends with superheros. And now when we are old we want to be the ones who save the world when superheros don't.

Lihtsalt järjekordne hetkeline mõttelend. Pealegi pole midagi põnevamat teha perekonna õpetuses, kus osad magavad, suurem osa sodib vihikut ning ainult väike osa kuulab tõesti, mida õpetaja räägib. Ma kuulan sinna enamuse hulka, kuigi hetkel ma ei sodi vihikut, veel, vaid kirjutan hoopis uut blogiposti, kulutades nii enda Delli aku viimaseid energia jäätmeid. Awesome.
Nagu midagi muud hetkel polegi :)
Mulle lihtsalt meeldis täiega see pilt ning sellest tuli ka pisikene mõttelend :)

Have a nice day!! :)

 Sun always shines, you just have to watch above the clouds.

Kaks ilusat päeva päikesepaiste, linnulaulu, sinise taeva ja fotokaga. Mmm.. midagi sellist meeldiks mul korrata kunagi. Kahjuks suutsin ma jäädvustada midagi digitaalselt ainult pühapäeval, sest laupäeval sai ootamatult aku tühjaks ning kahjuks minu Nikon ei tööta ilma pisikese energiaallikata. Kahju.
Mida veel põnevat rääkida? Mmmm.. ma sattusin esimest korda laupäeval avariisse enda Yamaha Viragoga, kui ma sõitsin mööda Turu tänavat Aura keskuse poole. Õnnestus oleks juhtumata jäänud, kui tüüp mu kõrval (paremal) tahtis teha vasakpööret kõige parempoolsemalt rajalt, mis lubab vaid otse sõitu. Nagu wtf .. kas ta oli pime või lihtsalt idikas. Õnneks jäin nii mina kui ka mu pisikene terveks. Isegi mitte ühtegi kriimu ega muhku/ sinikat. Ainult suur pahameel selle mehe üle.
Täna oli kulla-kallis kool, mis venis teosammul. Algselt pidi täna pildistamine olema, aga kuna ilm polnud piisavalt päikseline, siis lükkus see edasi. Nõme. Ma raiskasin hommikul nagu viis minutit enda ripsmete ja silmalaugude värvimiseks. Ma eelistan siiski pigem loomuliku ilu. Peale kooli oli trenn. Mängisin täna kaitses, mis tähendab, et ma olen jälle umbes kuue sinika võrra rikkam. Awesome. Üllatavalt oli täna väga suur naiste enamus. Mingi kümme tibinat ja kaks poissi - wtf. Midagi sellist pole veel minu silmad näinud, pigem on alati vastupidi olnud. Laupäeval käisin ka trennis, mõtlesin, et mainin vahele. Tore on kolmekesi kahte tundi sisustada ehk ma olin siis väravas ja kaks vilistlast parandasid minu oskusi. I liked that. It was fun. Let's do it again someday.
Mida veel?? Mmmm... raske on nagu midagi väga märkimisväärset leida siia. Seega ma arvan, et lõpetan tänaseks ning juhul kui meenub midagi, siis annan järgmises postis sellest teada. Seniks kena õhtu jätku, head ööd ja visa meelt.