Tundub, et mingi nähtamatu sõber mul suutis viimaks koguda end piisavalt palju, hüpata piisavalt kauaks ajaks minu kehasse, et avada see lehekülg ja vajutada linki "New Post". Ma vihkan sind terve tänase päeva selle eest kindlasti, aga kahjuks ma ei näe sind, seega ma ei saa sulle kuidagi ka kätte maksta. Naudi oma võidurõõmu kuniks veel saad. Järgmine kord olen ma valmis ja ootan sind.
Aga hei-hopsti kõigile, kes sattusid siia ja vaevusid kulutama paar minutit enda elust, et lugeda läbi üks tavaline blogiposti tavalise Saare neiu elust Tartu ülikoolis. Algus on palju tõotav või mis? :)
Alustada ei oska ma jälle kuskilt, nagu iga kord kui ma olen sattunud siia kanti, aga kuna juba nii palju on kirjutatud ja mõned pildidki välja otsitud, siis oleks viisakas ka kirjutada lõpuni.
Jaanuari kuu möödus mul nagu ühel õigel tudengil ikka - õppides end lolliks, et olla seejärel pool kuud haige ning lõppude lõpuks jäi mul ikka kolm eksamit tegemata. Õnneks on õppejõud mõistvad ja lubavad mul need veebruari jooksul ära teha. Raske on muidu kolmandat kursust lihtsalt alustada, kui pooled eeldusained on puudu.
Jaanuari lõpus leidsin ennast aga Tartu Ülikooli Kliinikumi päevakirurgiast ehk oli tore 29. jaanuari hommik ja mind ootas ees põlve operatsioon. Lihtne oleks öelda, et sportlaste argipäeva mured, aga päris nii see kahjuks pole. Osaliselt ikka on sport süüdi, et ma operatsiooni laual narkoosi all lõpetasin, aga palju suurem süü on mul endal, kuna ma olen lihtsalt kohutavalt kehv enda eest hoolitsemisel. Aga nagu ma enda esimese kursuse juhendajale ütlesin - ma olin siis veel loll ja saamatu.
Aga pöördudes tagasi natukene rõõmsama teema juurde - kevadsemester algas neli päeva tagasi ja kui see juba algas, siis pole suvi enam kaugel. I just can't wait. Aga sellisel juhul võiks aja suvel paariks aastaks seisma panna, et ma suudaksin ennast piisavalt koguda, et ma julgeks ülikooli lõpetada. Kuigi ma tean, et saaksin füsiona päris hästi hakkama, tundub see siiski natukene hirmutav ja veider tunne - alles olin see abiturient, kes ei teadnud, kuhu kandideerida või millisele erialale, ning umbes pooleteist aasta pärast pean juba lõpetama. No, no, no - sellega ma pole eriti nõus. Tahaks ikka veel loengus pinki kulutada või praktikaruumides võimelda, aga mitte veel elu, mis nõuab mult kainet mõistust ja täiskasvanulikku käitumist. Ma lihtsalt pole sellega nõus ja punkt. Ja jälle suutsin jõuda kohta, mida ma püüdsin vältida. Osav, Kata, lihtsalt osav.
Kevadsemester - ei ütleks, et see oleks päris igav või kannatamatult lõbus, pigem selline vahepealne teekond, mis püüab õpetada laskma vanast elust, kus ma võisin käituda lapsena ja see oli normaalne, lahti ja harjuda uuega. Ja kui ma nüüd loen enda kirjutatud teksti, siis on mul tunne, et see nähtamatu sõber, kes mind siia leheküljele tõi, on ka see, kes kõike seda kirjutab. See ei ole mina lihtsalt. Või äkki vaevab mind lõhestunud isiksuse sündroom? Hetkel ei kõlagi see nii võimatu midagi.
Aga kooli juurde ma enam tagasi ei pöördu, vähemalt mitte selles osas, mis puudutab tunniplaani, lõpetamist või bakalaureusetööd, millele mõtlemine muudab mu üheks suureks närvipuntraks, kes tahaks istuda toanurka maha, võtta enda katkised barbied välja ja nendega ülejäänud elu mängida. Ei. Tahaks hoopis öelda valjult välja, kui tore on jälle istuda enda teaduskonna majas enda kursakaaslaste kõrval, keda ma pole peaaegu kaks kuud näinud ja kuulda kõikidest põnevatest seiklustest, kuhu nad enne eksameid, nende ajal või pärast sattusid. Oeh, nii tore on teid kõiki jälle näha.
Aga enne kui ma jõuan jälle liiga tõsiseks ja filosoofiliseks minna - bakaa-plakaa ja varsti näeme jälle :)
