All or nothing

Detsember on poole peal ja imekombel leidsin sellise toreda koha jälle üles nagu Blogger. Ma ei hakka isegi vabandama, et pole mingi sada aastat kirjutanud. Aga nähes, kuidas te kõik siia kirjutate, siis ma lihtsalt ei suutnud enam arvutihiirt ja klaviatuuri oma sõrmedega eemal hoida.
Aga mida ma olen siis viimased kolm kuud teinud - ikka sama tore lugu ehk ülikool, saalihoki ja kui aega üle jääb, siis saab ka paar tundi magada. Aga samas ei saa kurta, et ma oleks väsinud, stressis või omadega kinni. Just tänu pidevale tegevusele suudan hoida selget meelt, sest kui mul oleks vabaaega lihtsalt liiga palju, läheks ma ilmselt hulluks. Ja enne kui te hakkate küsima miks - ma lihtsalt ei tea...

Igatahes üleval olevatel piltidel on olnud 2014. aasta detsembri kõige kenamad hetked. Tegelikult on puudu veel üks tore hetk või pigem toredad kaks nädalat praktikat, mis mul 19ndal ära lõppeb, aga veider oleks teha sõbrakas enda patsientide ja juhendajaga, kuigi see oleks päris tore pilt. Aga ma püüan mingi pisikene fotomeenutuse ka sellest teha. Saaksin eputada ka enda eriti kobeda juhendajaga, keda ma tean nagu keskkooli algusest saadik. Saatus on ikka kummaline tegelane.

Ja nüüd lõpetuseks üks kena laul

Kus näed viga laita, seal tule ja aita ... laita

Vot just need pisikesed asjad muutsid tänase päeva ilusaks. Ilusat 1. septembrit kõigile :)

We are the champions, we are ...

And I did it! Mul oli lihtsalt täitmatu vajadus seda kõigile kuulutada :) Ma ei kukkunudki enda biofüüsika tööd läbi, sellest lahutas mind kõigest 0,5 punkti, mis on kõige südamelähedasemad 0,5 punkti eales, sest juhul kui ma oleksin pidanud selle töö uuesti tegema, oleksin ma ilmselt selle ka siis läbi kukkunud. Loomulikult on asjal ka pisikene miinus pool - kuna ma ei saanud esimest tööd ei A ega B, siis pean tegema eksami. Vähemalt on mul nüüd aega selleks õppida.

Aga peaks nüüd tegema kiire ülevaate ka laupäeva õhtust ja pühapäevast, kuigi need tundusid täpselt ühesugused olevat. Laupäeval pärast suure koristuse lõppu ma lihtsalt vajusin televiisori ette, olles läbi nagu Läti raha. Samas mida muud ongi oodata, kui peab üksinda ära koristama kahekorruselise suure elumaja ehk siis tõmbama põrandad puhtaks, kloppima kõik vaibad ära, pesema põrandad puhtaks, aknad puhtaks ja kappidelt tolm ära võtta. Umbes nagu suur kevadpuhastus, ainult meie majas toimub see vähemalt kord iga kahe nädala tagant. Tolmuimeja ja põrandalapiga käin siis iga nädalavahetus üle.

Pühapäev algas minu jaoks alles kümnest, kui ma viitsisin lõpuks voodist üles tõusta. Kuna paps oli valmistanud maitsva peekoni omletti, siis oli tavatust rohkem motivatsiooni tõusta sooja teki alt üles. Umbes kaheteistkümne paiku sõitsime linna poole, kuna korteri remont on viimaks lõpusirgel ja siis on vaja ju eriti kiiresti see ära lõpetada. Põhimõtteliselt ainult köögi ülevärvimine ja valgustite panek on veel jäänud. Seal veetsime kella kuueni õhtul, võttes seejärel suuna papsi töö poole, et saaksin enda motikale kiire pilgu peale visata ja üleskirjutada, mida on vaja osta. Ilmad on juba päris kenad ja sõidukõlbulikud, seega miks mitte hooaja avamine natukene varasemaks tuua. Kui kohale jõudsime, siis tabas meid pisikene üllatus, kuna papsi töökaaslane oli samuti seal ühte mootorratast putitamas. Kahjuks või õnneks polnud see tema enda oma, vaid ühe tuttava oma, kes soovis, et mees seda natukene putitaks ja timmiks. Iseenesest oli kena sõiduriist, ainult natukene liiga valge - reaalselt kõik, mis vähegi võimalik, oli selle ratta juures valge (kere, porilauad, iste, nahast küljekotid). Tunnen kaasa ratta omanikule, sest suvi möödub tal suuremalt jaolt motika küürimisega kui sõitmisega. Ma piirduksin pigem kas klassikalise musta või punasega.

Koju jõudsime umbes poole kaheksa paiku. Kuna ma olin eriti näljane, siis jooksin külmkapi juurde hetkel, mil välisuksest sisse astusin, kuhjates kapi peale kõik, mis vähegi süüa kõlbas ja minus isu tekitas. Lõpuks tegin endale ikka sooje leibu juustu ja peedipihviga, mis oli kõvasti parem. kui algul arvasin. Ning selle asemel, et süüa nagu viisakas inimene laua taga, võtsin taldriku leibadega endale sülle ja istusin diivanile, et vaadata TV3st tulevat sarja "Palume lavale", mille ma nägin lõpuks ometi täispikkuses ära. Alati jäävad mõned minutid algusest nägemata. Juhul kui kellelgi on vaja tujutõsturit hallil päeval, siis see on küll kõigile teile mõeldud. Ilma naermiseta seda lõpuni vaadatud ei saa. Magama läksin alles südaöö paiku ning tänane hommik algas umbes seitse tundi hiljem. Momendil istun, nagu mul ikka kombeks on, Treffneris, kuna mul jäi täna lihtsalt esimene loeng ära. Loomulikult oleks mul olnud võimalik magada kodus veel tunnikene ja siis bussiga tulla, aga ma reaalselt ei viitsinud pool tundi linna loksuda.
Aga ma nüüd lõpetan, muidu pole mul midagi õhtul kirjutada :) Tsauki!

Wild, wild horses

I have my freedom but I don't have much time

Faith has been broken tears must be cried

Let's do some living after we die

Märkamatult on peaaegu terve nädal jälle selja taga ning piiludes hetkeks silmanurgast kalendrisse, pean vaiksel ohkel endale tunnistama, et märtsi lõpp läheneb halastamatult. Mitte kunagi viimase kaheteistkümne aasta jooksul pole aasta nii kiirelt lõpule lähenenud. Päevad lihtsalt mööduvad üksteisest nii vaikselt ja nii kiirelt, olles samal ajal graatsilised nagu tantsijad ning kiired nagu F1 masinad. Vaevu saan esmaspäevaga hüvasti jätta, kui juba elan reede viimastes tundides. Lihtsalt hullumeelsus tegelikult. 

Põhjust, miks ma sellise pildi valisin, ma ausalt ei mäleta. See oli draftina säilinud kolmapäevast, aga kuna see on tegelikult kena ja tähendusrikas pilt, siis miks mitte seda siia jätta. Aga naastes tagasi minu "sündmuste rohke" nädala juurde. 

Teisipäev on ilmselt üks mu lemmikumaid päevi viimasel ajal. Meil on ainult kaks nn loengut ehk hommikul kell kaheksa on füsioloogia praktikum, mis on üllataval kombel isegi huvitav, ja kella kahest on massaaži praktikum. See nädal keskendusime siis alajäsemete massaažile. Ma lihtsalt pean veel kord ütlema, kui väga mulle see aine meeldib. Ilmselt ainukene tund, kus me ei pea eriliselt midagi uut õppima, ainult sügisel anatoomias õpitud lihased saab üle korratud ja koguni mõne uue lihase ladinakeelse nimetuse teada. Meie õppejõud teab luid ja lihaseid, rääkimata närvidest ja sidemetest, paremini ladina keeles kui eesti või inglise keeles. Mõnikord on see täitsa koomiline, kui ta pöördub meie poole, et teada saada mõne eelneva anatoomilise objekti eestikeelset nimetust, eriti veel siis kui me pole isegi selle ladinakeelset nime kunagi kuulnud. Teisipäeva õhtul läksin aga esimest korda meie klubi meeste trenni, mis meenutas päris palju Treffneri trenni, ainult viimase puhul ei eksisteeri soojendust ja reaalset juhendamist. Ning kui ma ütleksin, et ma pääsesin ilma ühegi kriimu või sinikata, siis ma valetaksin 100%. Ma sain päris mitu sinikat ja veritseva parema käe nimetissõrme, mis on kõige sihitum osa minu kehal saalihokis. Ma olen reaalselt saanud iga trenn vähemalt ühe kaikalöögi või pallitabamuse vastu seda näppu. Seega pole midagi imestada, et see mul pidevalt sinine ja natukene paistes on. Aga see on suht minu töö - jääda palli ja värava vahele. 

Kolmapäev oli see nädal natukene erinev, kuna mul oli üks pisikene punapäine tüdruk Kuusalust, kes käis mul terve päev järel. Tegu oli siis minu armsa tudengivarjuga. Ta ühines minuga alles teises loengus, milleks oli meditsiini eetika. Juhul kui ma kevadsemestri alguses küsisin enda tuttavatelt, et kas see aine on igav või huvitav, siis põhiliselt oli iga teine vastus, et tegu on igava ainega. Kui aus olla, siis ma pean nõustuma. Loengutes ma istun reeglina taga pool ning kui ma ei maga, siis istun 1,5 tundi internetis, vaadates kas mõne sarja uue episoodi ära või koguni terve filmi, rääkimata siis foorumites istumisest, kuhu ma jõudsin viimase kahe nädala jooksul liiga harva. Aga ma süüdistan selles ainult enda laiskust ning osaliselt biofüüsika ja füsioloogia kontrolltöid, mis on lihtsalt masendavalt enesetapu hõngulised. Pärast eetikat seadsime sammud Jakobi 5st Jakobi 2 maja poole, kus algas eesti viipekeele algkursus. And that one is also awesome. Minu tudengivarju sõnul oli see kõige vaiksem tund eales, kus ta olnud on, ning alles siis hakkasin ka ise sellele mõtlema. Kuna me oleme suht lühikese aja jooksul omandanud päris suure sõnavara, siis kuigi me harva räägime suuliselt, on muutunud isegi viiped minu jaoks valjuks, omades suuremat häält kui sõnad. Meie pisikene päev lõppes Ujula tänava spordihoones, mida ma talle tutvustasin ja massaažist ning sügissemestrist rääkisin, püüdes võimalikult palju positiivset ja huvitavat rääkida meie erialast. And I did it. Pärast enda uue pisikese sõbra ärasaatmist läksin nii neljaks tunniks raamatukokku õppima, kuna neljapäeva hommikul kell KAHEKSA oli meil biofüüsika töö, mille ma väga suure tõenäosusega läbi kukkusin, sest ma lihtsalt ei jaga seda ainet. Sai küll õpitud ja püütud endale teema arusaadavaks teha, mis isegi tundus õnnestunud, aga kui ma hommikul sain töö kätte ja esimese küsimuse läbi lugesin, tabas mind täielik blank. Ma lihtsalt ei suutnud mõelda. Umbes veerand tundi vahtisin 20 küsimust, püüdes meenutada kasvõi osakestki sellest, mida kolmapäeval õppisin. Suht tulutult, aga vähemalt püüdsin vastata ja kasutada loogikat. Eks siis esmaspäeval näeb, mis sai. Õnneks oli biofüüsika ainukene aine sel päeval ja pärast seda sain koju. Aga seda alles 12 paiku, kuna pidin spordipoest läbi hüppama, et enda tossud parandusse anda. Ning kui ma juba olin suht Lõunakeskuse lähedal, siis mõtlesin ka sealt korra läbi hüpata, külastades nii spordipoode kui ka loomapoodi. Õhtul oli meil nagu ikka trenn, aga seekord kaks tundi varem ja hoopis Nõos. Seda ainult sellepärast, et meeste teise liiga finaalmäng lükati mitu nädalat edasi ning nad korraldasid ühe sõpruskohtumise teise Tartu meeskonnaga. Seega me vahetasime lihtsalt trenniajad ja kohad ära. Nõost tagasi Tartusse oli aga vinge tulla, kuna õues oli täitsa talv - korralik paks lumesadu, mis kohati meenutas pigem tuisku, hoidis meie kiirust kindlalt alla lubatu. 
Reedene päev sisaldas kahte füsioterapeutilise hindamise praktikumi, mis on ka reeglina huvitavad ning need hindamise testid pole üldse keerulised. Täiesti loogilised tegelikult, kui natukene anatoomiat ja liigeste liikumisulatusi teada. See reede hindasime siis rühti, abaluude liikumist, õlaliigese liikumist, põlveliigese meniskite ja ristatisideme seisukorda ning hüppeliigese sidemete liikuvust. Kuna ma ei hakanud reedel trenni minema, siis sain juba poole nelja paiku koju. Teinud endale paar võileiba, vaatasin ära sellised filmid nagu "The Ward", mis on päris huvitav õudukas, ja "Drive Angry", mis peaks olema põnevik ja mingil määral isegi ulmekas ning üks ropumaid filme, mida ma viimasel ajal vaadanud olen. Kõigi tegelaste lemmiksõna oli f**k. Aga sisu oli lahe. 
Laupäevane ehk tänane päev nagu ma just avastasin, püüdes meenutada, mida ma laupäeval tegin, möödus koristades. Vahetasime kodus talvised paksud ja villased vaibad natukene õhemate puuvillaste vaipade vastu. Ma reaalselt alustasin kuskil 12 paiku ja lõpetasin alles seitsmest, kui oli õhtusöögi aeg. 
Ning kuna see on ilmselt üks pikimaid blogiposte, mida ma viimase paari aasta jooksul teinud olen, siis ma lõpetan selle Rolling Stonesi lauluga "Wild Horses", mida ma päeval paar korda kuulasin ühe noore lauljanna esitluses ja see lihtsalt hakkas mind kummitama. Head kuulamist!

We all are born winners

Järjekordne tegus nädalavahetus on möödas ning veel kaks päeva minu viimasest blogipostist, mis oli üllatus kõigi jaoks, kuna olin rohkem kui kindel, et minu 2013. aasta viimane postitus jääb igaveseks viimaseks.

Igastahes laupäev algas minu jaoks juba pool kuus hommikul, kuna 6:45 ootas mind buss, mis viis meie võistkonna Tartu neiud Raplasse, kus ootas meid juba kell kümme hommikul esimene mäng, mis oli väga otsustav, määrates meie võistkonna lõppkoha tervel turniiril, ning vastaseks polnud just mingid algajad, vaid Tartu Maaülikooli naised (vanuse poolest olid nad küll meist aasta-kaks nooremad, mõni isegi neli, aga päris korralikud vastased siiski). Nagu meie naiskonnale kombeks kaotasime esimese veerandi 2:0, kuid hetkel, mil tuli esimene värav teise veerandi algul, hakkasid meil söödud ja löögid õnnestuma. Lõpuks võitsime 3:2 ja tagasime endale kindla koha finaalis. Teine mäng oli alles kell üks. Kuna aega oli palju, siis mõtlesin, et oleks hea aeg biomehaanikat õppida, aga võta näpust. Lõpetasin hoopis teise võistkonna väravavahi lappimisega, kellel oli vaja vasak käsi lahasesse panna ning enda naiskonna kaaslaste masseerimisega. Loomulikult ei puudunud ka söömine :) Meie võistkonna kapten on kondiiter ja ta tegi nii häid pisikesi koogikesi, mis olid tõesti päris heaks tuju tõstjaks ja preemiaks võidetud mängu eest.
Kell 13:00 tuli siis mäng Kuusalu naiskonna vastu, kellega oleme ka varem mänginud mingi kaks korda ja neid igakord võitnud, seega polnud meil midagi karta ning lõppskooriks jäi 4:0. Nagu ennist sai öeldud, siis finaalkoht on meil käes ja esimene koht, kuna oleme ainukene võistkond, kes pole ühtegi mängu kaotanud.
Pühapäev algas õnneks kõvasti hiljem. Laupäeval sai kuskil kümne aegu juba magama mindud, kuna väsimus oli mõõdetamatu. Ärkasin alles 12 tundi hiljem :) Umbes kahe paiku läksin isaga linna korteri peale, kus on meil remont juba lõpusirgel. Loodetavasti saan juba selle kuu lõpus sinna sisse kolida. Vanaema juures on küll mugav elada, aga ma tahaks siiski rohkem vabadust ja võimalust õppida iseseisvalt elama. Kui mitte nüüd, siis huvitav kuna veel. Koju jõudsime alles kaheksa paiku, olles näljased nagu hundid. Vahepeal saatis paps mind küll süüa tooma, aga ilmselgelt jäi sellest väheks. Aga ilm oli see eest lihtsalt AWESOME. Niipea kui sain poest välja, hakkas nõnda tuiskama, et ei näinud enam koduteed. Õnneks linnaosa oli tuttav ja tagasi korterisse ikka jõudsin.
Tänane päev algas juba pool seitse, kuna oli vaja kella kaheksaks loengusse jõuda. Õnneks on täna viimane esmaspäev, mil meil biomehaanika on. Järgmine nädal saab peaaegu kaks tundi kauem magada, kuid see ei tähenda, et päev saaks varem läbi. Pean ühest loengust teise jooksma kuni kella kuueni õhtul ja siis korraks tagasi korterisse, kuna sealt on vaja üks pisikene kapp ära viia.

Igastahes nüüd ma lõpetan ning ma ootan teid kõiki 29. MÄRTSIL Tartu Maaülikooli spordihoonesse Tartu Tornaado neidudele kaasa elama. PS: süüa võib meile ka alati tuua :)

189 days

Vot nii palju aega on möödas minu viimasest postist. Ma poleks päris aus, kui ütleksin, et mul on hirmus kahju, et ma pole midagi kirjutanud, kuna mu elu on lihtsalt nii igav. See viimane osa oleks küll kõige suurem vale eales. Nimelt on mu elus päris mitu asja muutunud. Minu ülikooli- ja erialavalikut teavad kõik mu tuttavad ja loomulikult seda, kui rahul ma enda otsusega olen. Juhul kui esimesed paar kuud kahtlesin veel, et kas ma tegin õige valiku, siis tänaseks olen ma selles 100% veendunud. Ma lihtsalt armastan enda eriala. Teine suur otsus, mille ma tegin novembri lõpus puudutab saalihokit. Nimelt liitusin ma viimaks klubiga, kuna harrastaja tasemel edasi mängimine lihtsalt ei rahuldanud mind enam. Ma tahtsin midagi enamat, ma tahtsin midagi rohkem väljakutsuvamat. Tartu Tornaado pakub mulle seda õnneks. EMÜ naiste omasse ei hakanud praegu pürgija veel, kuna ma olen ilmselgelt liiga algaja veel. Kolmas suur uudis puudutab kõige rohkem aastat 2014. Igastahes otsus kolida Tartust Saaremaale on lõplik. Mu ema, isa ja ilmselt neist kõige rohkem mina ise tahame vaheldust. Maja on veel suht lahtine, kuna maja, mida me umbes kuu aega passisime, oodates panga otsust, et kas saame laenu ja kui palju, andis ikka oodata, osteti meie nina alt ära. Teine võimalik valik on üks armas suurem maja Sõrves, mis on põhimõtteliselt teisel pool Saaremaad kohast, kus elavad mu sugulased. Aga õnneks pole Saaremaa suur :) ja teed on seal korralikud.
Rohkem suuremaid uudiseid vist polegi. Uus semester on palju huvitavam ja isegi normaalsem kui esimene. Meil on MASSAAŽ :) ma lihtsalt jumaldan seda :) ning loomulikult püüavad mu tuttavad mind igal võimalusel ära kasutada, et ise ka natukene saada, aga kuna see aitab mul endal ka õppida, siis miks ka mitte. Andke ainult teada :)
Tänane päev algas siis biomehaanika praktikumiga, mis oli kordades nõmedam kui eelmine. Ma lihtsalt ei saa aru, miks me peame neid tegema. Nad ei seostu üldse meie loenguteemadega. Pärast seda tuli meditsiini eetika, mis on minu jaoks üks eriti kahtlane aine või on selles pigem süüdi õppejõud, kes on veel kahtlasem kui see aine. Nüüd istun aga viipekeeles, mis on üks kahest valikainest kevadel. I love it even more than massage :) Pärast seda on umbes kahetunnine paus, sest laps peab ju vahepeal sööma. Kella neljast algab füsioloogia, kus on meil reaalselt kolm erinevat õppejõudu. Kunagi ei tea, kes loengusse või seminari tuleb. Õnneks täna pidi see kõige normaalsem olema ehk professor Ööpik, kelle loengud on kõige huvitavamad. Tüüp lihtsalt oskab meid ärkvel hoida. Aga sellega mu päev ei lõppe. Nimelt lubasin ühele trennikaaslasele, et teen talle umbes tunnike seljamassaaži. Kuna tal on selg päris halvas seisus, siis kulub talle see ära küll. Ma pole veel mingi proff, aga natukene saan aidata küll. Aga ma lõpetan tänaseks, kuna mul hakkab kohe loeng :) See you tomorrow :)