We are similar they way we are different

ehk siis need pisikesed asjad meie juures, mis meie endi arust teevad meid unikaalseks, on sootuks need ühenduslülid, mis viivad meid ühele pulgale teistega meie ümber.

Minu viimasest postist on möödas õnneks vaid mõned päevad ning ma võin rahumeeli öelda, et nende paari päevaga pole juhtunud mitte midagi märkimisväärtset. Kool hakkas taaskord pihta ning need seitse päeva tundusid liiga lühikesed. Ma veetsin need küll põhiliselt kodus, aga sellegi poolest ei saanud ma soovitud rahu, et keskenduda eesti keele kirjandile või võtta raamatut kätte. Selle asemel uputasin ma end muusikasse, mis oli liiga valju, ning püüdsin elada ühe päeva korraga. Võib-olla mõned saavad aru, millest ma räägin, aga kui ei saa, siis pole hullu midagi. Elus on asju, mida ma parem ei räägi igale ühele ning usaldan ainult mõnda üksikut. Küllap tunnen ma häbi või hoopis pettumust, et mina olen sellisesse olukorda sattunud, aga mitte keegi meist pole enda saatusesepp. Me võime seda küll arvata, aga ometi tehakse kõik need valikud meie asemel. Inimene võib küll valida mida ta edasi läheb õppima ja kuhu (näiteks minu puhul), aga ta ei saa otsustada seda, kas ta jääb püsima või mõtleb tuhat korda ümber või sootuks lõpetab enda eksisteerimise selles maailmas.

Laua peal hunnikus on mul neli raamatut, olgu kaheksa kui arvestada ka need, mis ootavad enda järjekorda riiulis, sest lihtsalt mu laual pole enam ruumi. Mul oli kavas need kõik läbi lugeda vaheajal, aga juhtus nii, et ma ei jõudnud mitte ühtegi avada, rääkimata veel siis lugemisest. Ometi leidsin ma ülesse ühe enda vana jutu, mida ma kirjutasin viimati aastaid tagasi. See oli peidetud kuhugi sügavale minu läpaka kõvakettale, mis on üllataval kombel vägagi tühi ja puhas hetkel ehk see ei sisalda siis mõttetuid faile, mida ma kunagi ei kasuta või olen lihtsalt üheks hetkeks alla laadinud, et midagi sealt vaadata. Igastahes tahtsin ma seda öelda, et mul tuli hirmus tahtmine uuesti midagi kirjutama hakata. Ma lubasin Itile, et jõuan enne uue aasta algust ühe enda jutuga viimaks lõppu välja ehk lõpetan raamatu kui sellise. Kuigi kaugele pole ma veel jõudnud. Mul on palju mõtteid. Osad on lihtsamad teostada, teiste jaoks on mul vaja rohkem materjali, mida ma jõuan vist alles suvel hakata koguma. Ometigi tung kirjutada on nii suur. Hetkel ka libisevad sõrmed kergusega üle klahvide, samas kui eelmise postiga kulus mul kauem aega, sest ma ei suutnud enda mõtteid kuidagi kirja panna.
Igastahes annan ma ka teile teada, kes te loete, kui on üldse kedagi, kes veel loeks (juhul kui on, siis võiksid anda hinde kaudu teada).

Homme on kunstiajaloos töö. Ma nii sooviksin saada mõlemad teemad "5", aga ma kardan, et seda ei juhtu. Ma pole kunagi olnud väga tugev faktide meeldejätmisel. Ajalugu pole just sellepärast minu teema, sest esiteks on mul väga halb mälu aastaarvude peale ning nimed jäävad mulle veel vähem meelde. Ma võin mäletada igat isikut, kes on mulle viimase 18-aastaga vastu kõndinud, aga nimesid palun ärge minu käest küsige. Samas nagu mind huvitaks ka see. Ajalugu on minu jaoks täis spekulatsioone ja paljude faktide vale tõlgendamist, kuigi seda ei taheta tunnistada.
Ma olen õppinud umbes 5 tundi kunsti ning oskan rääkida hetkel suht kõigest, aga ma olen üsna kindel, et hommikul on see seis sootuks teine. Igastahes ma püüan teile teada anda lähimate päevade jooksul, kuidas mul läks. Hoidke pöialt!

 The song of the day:
Michael Jackson - Earth song

 

Meil kõigil on alati kuhugi kiire. Me kõik kõnnime alati mööda kindlat teed, mis viib meid punktist A punkti B. Meie silmad on suunatud küll tulevikku, kui me ei näe midagi muud peale enda sihi. Tihti on see käegakatsutav, sageli eksisteerib aga ainult meie peas. Tee, mida mööda me kõnnime, liigub paralleelselt teiste inimeste teedega. Sageli on nad sinu kõrval, kuid pigem kipuvad olema sinust sammuke eespool või taga. Harva kõnnivad nad sulle vastu. Me ei näe neid, sest meie pilk ei liigu meie sihist kaugemale. Ometigi tunnetame nende kohalolu, põigates nendest mööda, kui nad jõuavad meile väga lähedale. Miks me ei märka teisi enda ümber? Kas me oleme liiga ülbed, et näha teisi enda kõrval või pole see meile vajalik? Kas tõesti on lihtsalt olla üksinda, tehes kõik, et saavutada enda eesmärk või vajame teiste abi rohkem, kui me oskame ise mõista? Sellistel hetkedel võiks aeg peatuda ning anda meile võimalus katsetada. Elu oleks palju lihtsam, kui me ei peaks tegema otsusi, milleks peame mitme erineva variandi vahel valima. Sellisel juhul oleks elu mäng. Juhul kui sa eksid, on sul võimalus uuesti alustada ja teha õige otsus. Ometigi teha valesid otsuseid, eksida ja vastutada enda vigade eest, et nendest oleks võimalik õppida, teebki meid inimlikeks. Me oleme inimesed, lihtsalt ühed armetud isendid sellel maamunal, kellele on antud mõistus, et teha suuri tegusid, aga mitte piisavalt südant, et hoolida üksteisest.

 

Awake, thou wintry earth -
Fling off thy sadness!
Fair vernal flowers, laugh forth
Your ancient gladness!
Thomas Blackburn, "An Easter Hymn"

 

“Remember, Hope is a good thing, maybe the best of things, and no good thing ever dies.”
Stephen King

Elu on justkui raudteerööpad, mida mööda me käime. Aeg-ajalt mööduv tuul paneb meid kõikuma ning me teeme ühe sammu kõrvale, et leida tuge. Kord toob see samm meile head, teine kord aga astume jamasse, millest pole võimalik välja saada. Poleks tuult, poleks valesid ega õigeid juhuseid, mis muudavad meie elu. Kui me käiksime kindlalt mööda enda sööbast, poleks samas meie elul mingit mõtet. See püsiks muutumatuna kuni rada kord lõppeb. Kui see ei lõppe, oleme igavesed rändajad selles suures maailmas, kelle otsused ega teod ei muuda midagi. Justkui varjud, kes kuuluvad kuhugi aga samas ei kuulu ka. 

“So do we pass the ghosts that haunt us later in our lives; they sit undramatically by the roadside like poor beggars, and we see them only from the corners of our eyes, if we see them at all. The idea that they have been waiting there for us rarely crosses our minds. Yet they do wait, and when we have passed, they gather up their bundles of memory and fall in behind, treading in our footsteps and catching up, little by little.”

Stephen King

We will always be kids in our heart. Even if you are 80 with grey hair and fake hip, you still have the child in you who keeps smiling if you don't have the mood. The child in you is the voice in your head who tells you silly things that make you laught. 

Tänane päev oli õnneks lühikene ja päikesepaisteline. See kuldkollane ketas sealt kõrgel taevas, kaugemal kui käsi ulatub, on juba nii soe ja paitav. Võimatu on hetkel mitte mõelda suvele ja kõigile nendele vabadustele, mis sellega kaasnevad. Peale kooli kõndisime Triinuga mööda Emajõe kallast Tasku poole. Järku märkas ta jõel oleval jääl parte ning läks vägagi pöördesse. Seisime minuteid piirde ääres ja vaatasime neid armsaid olevusi, kes nautisid samamoodi ilma nagu meie kahel jalal kõndivad inimesed. 

Koos sai meenutatud hetki lapsepõlves, mis tõid meile mõlemale naeru suule, ning päris raske oli hoida jääl tasakaalu, kui me mõlemad naerame südamest ja räägime veel pisikesi lolluseid. 

Meenus lapsepõlv - hetk, mil kõik oli kerge ja lihtne. Punane oli lihtsalt värv ning jäätis preemia, mille said korralikult koristatud toa ja kammitud juuste eest. Nüüd on punane aga veri, kättemaks, armastus ja sõda - kõik need sõnad seostuvad mul vähemalt selle värviga - ning jäätis üks järjekordne magus keelatud ahvatlus, mis sisaldab liiga palju rasva. Mitte miski pole enam selline, nagu ta oli aastaid tagasi. Kõik, mis oli lihtne, on nüüd keeruline ja mitmetahuline ning kõik, mis oli toona raske, on nüüd loomulik elukäik. 

Mõeldes sulle Triin :) 

Partidel on tõesti koeramaskid ees.

“I have to remind myself that some birds aren't meant to be caged...”

Stephen King

Sa ei saa mind takistada püüdlemast enda unistuste poole, kui sa sead mu teele takistused, mis võivad tunduda suured sinu jaoks, kuid on imetillukesed minu jaoks. Sa ei saa hoida must kinni, eeldades, et ma ei julge sinu haardest lahti murda ja minna siiski. Ma tean, et kõik, mis mind ees ootab, pole alati meeldiv ja lihtne. Just sellepärast ma tahangi, et sa laseksid mu lahti - ma pean õppima ise elama läbi oma vigade. Iga arm, mille ma elu jooksul kogun on märk igast väiksemastki õppetunnist, mis on muutnud mind selliseks, nagu ma hetkel olen. Sul pole võimalik mind muuta, kui ma juba olen muutunud. Sa ei saa mind vangistada puuri. Sul pole seda võimu, et mind kinni hoida ega mind muuta. Sa oled lihtsalt järjekordne õppetund mu elus. Tänu sulle avastasin ma, et kõik inimesed pole nagu sina. Kõik valetavad. Kõik petavad. Kõik tahavad head ja parimat vaid iseendale. Mitte keegi pole täiuslik. Isegi mitte sina.

“Time takes it all whether you want it to or not, time takes it all. Time bares it away, and in the end there is only darkness. Sometimes we find others in that darkness, and sometimes we lose them there again.”
Stephen King

“The most important things are the hardest to say. They are the things you get ashamed of, because words diminish them -- words shrink things that seemed limitless when they were in your head to no more than living size when they're brought out. But it's more than that, isn't it? The most important things lie too close to wherever your secret heart is buried, like landmarks to a treasure your enemies would love to steal away. And you may make revelations that cost you dearly only to have people look at you in a funny way, not understanding what you've said at all, or why you thought it was so important that you almost cried while you were saying it. That's the worst, I think. When the secret stays locked within not for want of a tellar but for want of an understanding ear.”

Stephen King

See postitus on pühendatud vägale heale sõbrale, kes pani mind järgi mõtlema elumõttele ning tähele panema inimesi, kes on minu ümber iga päev. Olgu nendeks siis head sõbrad, tuttavad või võõrad. Me kõik oleme inimese ja väärime ühesugust kohtlemist.

Aitäh sulle, kes sa avasid mu silmad...

Elu pole õiglane. See pole kunagi olnud ega saa kunagi ka olema. Alati on meie elus hetki, mis suudavad meie tuju nulli viia ning tekitada masendust. Alati ei pea need tingimata olema suured ja tähtsad momendid, sageli piisab ka vaid kõige pisimast, et rikkuda, lõhkuda, korrast välja viia see pilt, mida sa oled nii pikalt ja põhjalikult ehitanud, meisterdanud, maalinud, kujutlenud ja mille nimel sa oled nii palju vaeva näinud.
Kuulsad laulusõnad räägivad siiski tõtt : "... You can't always get what you want ...". Päriselu pole muinasjutt, kus võib kõike alati juhtuda, kus ükski unistus pole liiga suur ja võimatu ning ükski idee liiga segane. Kahjuks on see maailm vaid meie endi peas. Elades suures, nüüdseks umbes 9 miljardi suuruse ühiskonnaga koos, peame mõtlema ka teistele. Me pole üksinda. Kõigi unistused tahavad täituda, aga ainult need leiavad enda õnneliku lõpu, mis on piisavalt reaalsed, et neid täita.