Iga päev möödume sadest inimestest, ehitistest, puudest ja põõsastest ning läbime kümneid kilomeetreid, et jõuda koju. Kord on teekond nauditav, lihtne ja kiire, teinekord jõuame kohale läbi raskuste, kurbadena ja pettununa. Kodu. Mõne jaoks on see koht, kus veeta päev õhtusse ning võtta vastu uus. Teine leiab, et see on hoopis koht, kuhu saab pageda maailma murede ja valu eest. Kolmas võtab seda sootuks kui tavalist kohta, kus ta tegeleb elementaarsete asjadega. Mina leian, et kodu pole kõigest neli seina, katus, korsten ja paar akend ning mõned mööbliesemed. Kodu - see on minu pelgupaik, minu nõustaja, minu õpetaja, sõber, lohutaja, vajadusel karm õpetaja ning kõike muud. Seda pole võimalik defineerida nende sõnadega, mis on loodud meie maailma jaoks. Kodu tähendus on sootuks kõike muud kui lihtsalt maine emotsioon. Kodu on ülim.

Vot selliseid mõtteid võib minu pähe tuua bussisõit. Äkki peaksin ma tihedamini sõitma ning alati kaasas kandma mõnda paberiplokki või enda suurt ruudulist kaustikut. Kunagi ei tea, mil inspiratsioon puuga pähe lööb ning täidab selle selliste imeliste ridadega. Loomulikult pole need mõtted enam need, kui nad olid veel mu peas. Nende väljaütlemine, kirjutamine muudab nad tavalisteks, määrib, rikub ära selle süütuse ning paiskab siia julma maailma, kus nad tavaliselt kas välja naerdakse või ei võeta kuuldele. Nad ei leia kohta siin maailmas. - Järjekordne inspiratsiooni laks. Ma pean tõesti enda vihiku välja otsima ning püüdma mõned read kirja panna või hoopis püüan säilitada selle inspiratsiooni laksu ning pühendama end kirjutamisele homne päev. Eks näis..