End is near, but in this story its just a beginning

Kolm päeva veel. Kolm päeva ning järjekordne etapp elus on läbitud. Aastaid tagasi arvasin, et põhikooli lõpetamine on suurejooneline sündmus, mis jääb igaveseks meelde, aga nüüd leian, et põhikooli lõpetavad paljud, keskkooli aga juba tunduvalt vähem rahvast. Seega peaksin olema uhke ning ennast hästi tundma, et ma olen üks neist. Ning ma olen nende kolme aasta jooksul teinud tegelikult väga head tööd.
Vaikselt hakkavad üksteise järel lõpetama ka minu endised klassikaaslased põhikoolist, aga vaevalt ma kõigi omadele jõuan. Keskkooli läksid ja jäid sinna üpris vähesed, isegi meie klassi kohta, mis oli väikene (12 õpilast). Homme on Kaarli lõpetamine ning momendil tundub, et me kavatseme Itiga ikka kohale minna ja teda õnnitleda, ta lõpetab Miina Härma gümnaasiumi reaalsuuna.
Reedel on kaks lõpetamist, kuhu ma tahaksin jõuda. Nad algavad küll samal ajal, aga õnneks on üksteisele suhteliselt lähedal. Loodetavasti jõuab mõlema õnnitlemisele. Ning laupäeval on minu kord 5 minutit laval seista, naeratada ning ilus välja näha.

Teisipäeval sai korra koolis käidud. Saime enda õpinguraamatu tagasi, mille ma võin nüüd uhkelt lennupildi ja lõpualbumi kõrvale riiulile panna. Nii pea ma seda kindlasti näha ei taha. Muidu arutasime enda lõpureisi, kuhu ma vist ikkagi ei lähe. See pole eriti klassireis, kui igaüks pean endale ise transpordi hankima ning alles kohapeal näeme üksteist ja siis peale kauba ei tule ka kõik kohale. Kui tahate korraldada lõpuläbu, siis on selleks võimalik leida koht, mis on tunduvalt lähemal ja kuhu on mugavam ja lihtsam kohale jõuda.
Pärast seda käisime Itiga kiirelt kangapoodidest läbi, nimelt on mul juuliks pulma kleidile ühte vööd vaja, mis oleks mõnusalt lai, aga poes pole sellist kahjuks näinud. Seega tuleb see ilmselt ise teha. Külastus jäi üpris lühikeseks, sest ma vaatasin üle ainult hinna ning toonivaliku. Kuna meil mõlemal oli bussini aega, siis hüppasime Rimist läbi. Mul oli lihtsalt nii suur jäätise isu. Ostsin endale Premia punasõstramaitselise koorejäätise vahvlikoonuses. Mulle meeldib see. Pole väga magus, vaid hoopis kergelt hapukas.
Saatnud Iti bussile, tuli mul meelde, et pidin toidupoest läbi käima, aga kuna Rimisse ei viitsinud uuesti minna ja mul oli bussini veel aega, läksin Maximasse. Mõned üksikud asjad maandusid kiirelt mulle korvi ning ostnud endale veel ühe joogi, sest jäätis ajab lihtsalt janutama, kõndisin tagasi bussijaama.
Pool tundi bussisõitu oli seekord täitsa lõbus, sest minu kõrvale sattus istuma üks füüsika õpetaja. Ilmselt on ta ülikooli oma, sest kellel momendil ikka füüsikat on. Aga kes teab. Hästi lahe kuju. Rääkisime pikalt sellest, et Eesti on ikkagi IT-riik. Alguse sai see siis, kui ta küsis minu käest, kas ma olen seda ID-piletit varem kasutanud ning hakkas seejärel rääkima, et kuidas ta sõitis number 8-ga Maarjamõisa poole ning tal polnud piletit, aga ühes peatuses, kust keegi peale ei tulnud ega maha läinud, tuli peale bussikontroll. Tüüp olevat võtnud taskust enda nutitelefoni ning kiirelt tunnipileti ära ostnud. Paar sekundit hiljem küsiti juba tema käest piletit ning mees andis enda ID-kaardi. Ning ülla-ülla ... pilet oli juba olemas. Pikalt seletas mulle, kui kasulik see ikka on. Kiire ja lihtne. Ning sujuvalt läks jutt üle erinevatele lisafunktsioonidele, mida telefoni on võimalik alla laadida. Kuna tegu oli füüsika õpetajaga, siis tema nutitelefonis oli selline rakendus, mis mõõtis magnetvälja tugevust. Sellega sai nalja. Nagu ka rakendusega, mis oli põhimõtteliselt kaamera, aga pilditegemise asemel tuvastas ja nimetas värve. See sihik oli küll paigast ära. Ma kandsin musta tuunikat ja rakendus ütles, et see on lillakassinine. I was like W H A T ?! Kolmanda rakendusena tutvustas füüsika õpetaja mulle eestlaste loodud rakendust nimega Diktofon, mis salvestatud kõne töötleb ümber ning saadab sulle tagasi tekstina. Aga teksti arusaadavus ja korrektsus sõltub hääldusest ja selgusest. Ta tõi mulle erinevaid näiteid, kuidas kõne ja tekst võivad erinevad. Kõige jubedam pidi väljund olema luule ja laulude puhul ning selles veendusin ma tema tütretütre näite põhjal. Tüdruk laulis selgelt ja valjult ühte laulu, mis ta koolis õppis, aga rakendus tagastas totaalselt erineva teksti. Lihtsalt jube. Leidsime, et neil arenguruumi veel on. Natukene rääkisime niisama ning siis tuligi minu peatus. Hästi tore mees tundus olevat. Juhul kui tema füüsika tunnid on sama lahedad kui ta ise, siis on ka aine ise tunduvalt huvitavam. Kahjuks või õnneks ma enam seda õppima ei pea.
Koju jõudes sõin natukene, vaatasin paar osa Arrow'd ning läksin välja muru niitma, et pool tundi hiljem tagasi tuppa tulla, kuna hakkas ladistama.

Tänase ilusa päeva veetsin õues, päevitasin, et natukene jumet juurde saada, ning õhtu poole ajasin jälle muru. Mingi aeg väsisin nii jubedalt ära, et otsustasin lõpetada tänaseks. Käisin kiirelt dušši all ära ning siis olidki vanemad kodus, sõime ja seejärel pärast pisikest seedimispausikest läksime papsiga välja, et uue kuuri poste ülesse panna. Sellega lõpetasime alles peale kümmet. Poole üheteistkümneks sain viimaks istuda. Nüüdseks on rotid ka ära jooksutatud ning foorumitesse vastatud. Aga nüüd peaks küll magama minema, et hommikul normaalsel ajal ärgata.
Head ööd :)

Dream big, act small

Järjekordne nädal on läbi saamas, veel mõned tunnid ning pärast seda klõksu, kui kell on saanud 00:00,  algab uus päev ning uus nädal. Õudusega vaatan kalendrisse ning pean tunnistama, et vähem kui nädala pärast on keskkool minu jaoks jäädavalt läbi. Hüvasti elu, mis oli nagu sild, mida mööda ma julgesin käia, kartmata alla kukkuda ega poolel teel pidama jääda. Nüüd aga saabub aeg, mil ma pean hakkama ise otsustama ja elama. Aeg on suureks kasvada. Jube. I am so not ready yet.
Ma olen küll teadlik, mida ma õppima tahan minna, aga sellegi poolest ma kõhklen. Ma ei tunne ennast kindlalt ning kardan, et vean nii teisi kui ka ennekõige ennast alt. Ma kardan, et pole piisavalt hea. Mu ümber on inimesi, kes mind toetavad ja julgustavad, aga millegi pärast pole ma ise üks nendest, kuigi peaksin olema. Julgustus ja toetus iseendalt peaks tulema esimesena.
Kõik riigieksami tulemused on ka nüüdseks teada, välja arvatud eesti keel. Mingil põhjusel põen ma seda kõige rohkem. Kuigi ma tean, et ma oskan kirjutada ning mõtetest mul tavaliselt puudust ei tule, kardan, et need inimesed, kes peavad seda 800-sõnalist lühikirjandit lugema, ei mõista mind. Loodame, et nii see ei lähe. Matemaatika ja bioloogia ma olen juba avalikustanud ning momendil on mul teada veel inglise keel, mille sain 82 punkti ning olen vägagi õnnelik, ja keemia, mis tuli üllatavalt 85 punti. Lootsin küll natukene rohkem saada, aga kaheksakümmend tuli ära ning seega mission complete.

Kolmapäeval sai viimast korda hindeid püüdmas käidud, kuna mul oli paar tükki puudu. Füüsikat ma lõpuks ikkagi ei saanud, kuna õpetajat polnud koolis. Õnneks tuli klassijuhataja vastu. Kuna ma teadsin hinnet, kinnitas tema selle allkirjaga ära. Nüüd on sellega kõik OK. Neljapäeval käisin juuksuris proovisoengut katsetamas. It was awesome ning mu juuksur on ka täiega lahe. Lõpetab paar päeva pärast jaanipäeva kutseka. Suured tänud sulle, sest sinu imelised käed teevad mulle soengu ka lõpetamisel. Õnneks oli tõesti tegu vägagi jutuka ja noore tüdrukuga, erinevalt minu viimasest juuksurist, kes ei vahetanud minuga peaaegu sõnagi.
Reedel olin niisama kodus, lugesin natukene "Norra metsa", mis on mul endiselt pooleli. Peaks mainima, et sellel autoril on väga omapärane stiil. But - I like. Laupäeval käisime mampsiga Valgas, mu vanaisal oli sünniaastapäev, ta oleks saanud 77 sel aastal, aga saatusel oli temaga teised plaanid. Täna oli meil siis taaskord koristuspäev, nagu igal pühapäeval kombeks, ning pärast seda aitasin papsi väljas - valasime viimased uue kuuri vundamendi postid ära.
Homme olen ilmselt ka kodus. Kui ilm vähegi kannatab, siis peaks päevitama ning igasuvise trenniga peaks ka alustama - 3-kilomeetrine jooksuring metsa vahel, kõhulihased, kätekõverdused, seljalihased ning jalalihased. Sügiseks vaja vormis olla, sest siis saab jälle trenni. Can't wait.
Momendil aga nägemist.

Kitchenfairy does not exist

Where are the days of summer?  
On top of the world, unstoppable
Where are the days of wonders? 
When nothing's impossible
 
Where are the rays of sunshine? 
The road to a rising miracle 
Where are the days of wonders? 
When life was but beautiful

Enda suvepuhkusele sai ilusa alguse juba ära tehtud. Nädalavahetuse veetsin ma kahe imetoreda sõbrannaga Pärnus. Nende kahe täispika ja kahe pooliku päevaga sai ennast korralikult välja puhatud ning kõik eelnev unustada. Lihtsalt suurepärane ning kulus ära, sest nüüd on käes need päevad, mil pannakse järjest välja eksamitulemused. Hetkel tean ainult kahte - matemaatikat ja bioloogiat. Esimese sain 93 ning teise 77, mis on minu arust vägev, sest eksam ise oli ülikahtlane ja vägagi segane. Miks nad ei võiks konkreetselt kirjutada, mida nad tahavad teada, mida visata ette kaks-kolm sõna ning las abiturient nuputagu, mis seal kirjas on. Ilmselt nende segaste ülesannetega, mis tahtsin palju põhjendamist, ma enamiku punktidest ka kaotasin. Aga mis seal ikka. Kandideerin ilmselt matemaatikaga, juhul kui keemia just parem ei tule, sest momendil enda valitud erialadega saaks mõlemat kasutada. 

Aga mida ma vahepeal teinud olen? Noh kuna eelmine reede oli eksam, siis põhiliselt veetsin enda päevi keemia lainel, kui ma olin enda varasuvise angiini läbi põdenud. Jube. Koolis sai varasemate aastate eksameid küll lahendatud, nii et otsaesine higine, aga reaalselt teooriat hakkasin alles kolmapäeva õhtul õppima. Õnneks seda väga ei küsitutki ning minu arust oli eksam üpris lihtne, kuigi üks nõme promillidega ülesanne suutis küll kõik sünapsid peas kokku jooksutada. Valmis sai ning tundus loogiline, aga eks näis, mis tulemus tuleb. 

Reedel sai pärast eksamit ja enne bussijaama minekut Jazzklubist läbi astutud ja natukene söödud. Tellisin mereandidega pasta, mis oli jube hea, kuigi mereandidest polnud sealt suurt haisugi. 14:45 istusime bussile ja hakkasime vaikselt Pärnu poole loksuma. Natukene enne poolt kuute olime kohal ning täiesti terved ja ärkvel, kuigi viimased 20 kilomeetrit olin kohe-kohe magama jäämas. 

Päris detailselt ma vist kirjeldama ei hakka, vaid annan hoopis aadressi, kust saab seda ise lugeda: http://jupiblogi.blogspot.com/2013/06/suve-algus-parnus.html

Esmaspäeval olin enne kahtteist kodus ning ülla-ülla ootasid mind näljane kass, pesemata nõud ning tolmused kapipealsed. Sellest ka blogi pealkiri, mis jäi külge ühest Inglise (?) eliitkooli sarjast, mis ETV peal jooksis, ning kus oli sellise tekstiga silt õpetajate toa kööginurgas. See ajas igakord muigama, kui sildikene kaadrisse sattus. Igastahes sai need pisiasjad, mis silma riivasid ära likvideeritud ning kuni õhtuni ma lihtsalt olesklesin. Hakkasin ka enda Resident Evili filme otsast peale vaatama ning huvi pärast vaatasin, kuna järgmine film välja tuleb ning see on juba järgmine aasta ja siis ma olin nagu juheeiiii... I can't wait. Ma tahaks täiega teada, kuidas see lõppeb, sest tegu peaks olema viimase filmiga, aga eks näis. Äkki mõtlevad ühe veel teha. 

Täna sai suht hilja ärgatud, kuna uni oli lihtsalt liiga magus. Vaatasin ära veel üle RE filmi ning läksin seejärel muru ajama, sest see oli lihtsalt jube kõrge ja kes ei tea, siis ma elan maal ning mul on 1,5ha maad, kus on võimalik muru ajada käsitsi lükatava mootoriga põrisejaga. Ei mingit traktorit. Lihtsalt puhas rõõm. 2 tunniga sai äkki 1/5 sellest aetud ning rohkem lihtsalt ei viitsinud. Muruniitja jonnis minuga päris palju. On tüüp alles. 

Umbes viiest tulin tuppa ning otsustasin alustada ühe Inglise sci-fi sarjaga "Being human". See on lugu kolmest  üleloomulikust inimesest - libahundist, vampiirist ja kummitusest, kes hakkavad ühes majas elama. Iseenesest peaks see olema mingi draamakas ja mingil määral põnevik, aga pigem on see komöödia, sest see libahunt ei suuda lihtsalt tõsiselt käituda. Ning lõpuks on üks sari, kus libahunt ja vampiir on parimad sõbrad. I was like - finally! *and did happy dance* 

Soovitan neile, kellel pole midagi muud päeval teha. Tõsiselt hea.

Thinking out loud

Stand back, getting closer to the edge
Just turn around and walk away now
Come back, stop putting on the act
Can't I have you just the way that I found you

Juuni kuu on lõpuks käes ning lõpp 12-aastasele haridusteele on käega katsutav. Reedel on viimane eksam ning siis saabubki see kaua oodatud vabadus. Loomulikult tuleb läbi teha veel üks kahetunnine lõpuaktus, mille vältel ma istun tunduvalt kauem, kui seisan ja naeratan. Ning üsna pea pärast 22. juunit on Eesti ülikoolide ja kõrgkoolide sisseastumine. Loodetavasti on mul ikka võimalus sügisel kuhugi edasi õppima minna, sest vastasel juhul pean enda lubadusest kinni hoidma ning aastaks sõjaväkke minema, kuigi ilmselt saaksin veel välja kaubelda 12-kuuse vabatahliku töö Inglismaal. Kui vaid saaks esimene aasta kohe vabaks võtta - ma oleksin kohe jooksnud kohale - või järgmise aasta sisseastumine poleks isegi haridusinimestele veel teadmata. Miks oli vaja neil mingi uus õppesüsteem luua? Kas vana polnud piisavalt hea? Tundub küll.
Aga mis ma vahepeal teinud olen?? Mmmmm.. suurt midagi. Nimelt jäin ma teisipäeval angiini ning alles reedel sain enam-vähem terveks. Seega istusin põhimõtteliselt terve nädala kodus. Selle ajaga suutsin lõpuni vaadata "Teen wolfi" esimese hooaja ning alustasin uue sarjaga "Beauty and the Beast", mis on üllatavalt hea ning minu rõõmuks filmivad nad momendil ka teist hooaega, kuigi peale esimese lõppu öeldi kindlalt, et uut ei tule. Filmidest vaatasin ära Kariibimere piraatide viimase filmi, mis oli awesome. Lõpuni vaatasin ka filmi "Warm Bodies" ning midagi sai kindlasti veel vaadatud, aga kahjuks ei tule momendil kohe ette.
Reedel sai muidu mampsiga korra Valgas ära käidud. Ma polnud seal oma pool aastat juba käinud, kuigi ma olen alati mampsiga koos käinud üle nädala. Seekord lihtsalt tuli midagi pidevalt ette. Aga tore oli üle pika aja jälle käia. Laupäeval sai hommiku poole Annelinnas täikal käidud. Btw, I liked the old place more. Saime sealt nii mõndagi lahedat. Ma pole vist seda maininud varem, aga mu emale meeldib koguda vanakraami, mis on tänapäeval vägagi hinnas, aga just väga paljud ei tea seda. Igastahes tema kogu sai täiendust küll. Ning eile nautisin põhiliselt ilusat ilma, kuni angiin hakkas endast jälle märku andma, mis tõttu pidin salli ümber kaela keerama ning tagasi tuppa minema. That wasn't nice.
Momendil istun koolis ning ootan keemia konsultatsiooni, mis peaks 12:15 algama, aga sinna on veel väga palju aega ning loomulikult pidin ma tulema kella üheksase bussiga kooli, sest järgmine läheb alles kell kaksteist ning jõuab pool üks linna ja kui ma lõpuks kooli jõuan, on kell peaaegu üks. Seega ... I hope you see the point.

But I wish you the best day you could possible have :)