Sinikate loendus 1, 2, 3..

Täpselt, ära arvasid - sealt ma omad sinikad saangi. Saalihoki - jõhkram kui tavaline jalgpall, aga vähem valusam kui jäähoki. Sinikaid saab sealt siiski. Eriti veel mina. Alguses leidsin ennast väravast, kus ma olin paksult vatiini sisse ära mähitud, seejärel kolisin vaikselt platsi peale üle, olles kaitsja ning nüüd tehti minust keskplatsi mängija. Vauu.. that's nice, but I am not that good yet. Ainult minu jõulised ja suurekaarelised löögid on muljet avaldavad. Muidu olen ma lihtsalt üks jupats, kes hüpleb platsi peal ringi ning kogub sinikaid. Awesome. Täna on mul neid umbes täpselt 8. On ka rohkem olnud, aga selle kompensatsiooniks lendasin ma kõhuli põrandale, kui ma astusin E N D A  T O S S U P A E L T E peale. Not awesome. Ma olen üsna kindel, et hüppas varsti väravasse tagasi, vähemalt seal olen ma korralikult ära pakitud. :)

Mida veel.. lõpuks sain Gailiti "Ekke Moori" kätte, mida ma olen juba nädalake taga ajanud. Igalt poolt on ta välja laenutatud ning ma pean selle järgmiseks nädalaks läbi saama. Õnneks sinna on veel aega, samas ka mitte - ma pean hakkama õppima enda kunsti arvestuseks. Kas te ei teadnudki? Ma lõpetasin enne arvestust toidumürgitusega kodus ning veetsin enda õhtu põhiliselt pead pidi ämbris. Not cool.

Seega küllap veedan ma alles jäänud kuus päeva lugedes ning enda sinikaid ravides. Homme jääb trenn ära, aga reedel saab uuesti mõned jalad maha niita. Niceeee...

Ma tean, ma tean ... minu lubadus iga päev üks pisikene postikene teha läks suure kaare ja tohutu kiirusega aia taha. See eest teen ma siis täna kaks posti. Ühe praegu, mil eilne on veel hästi meeles - nagu ma oleksin midagi märkimisväärset ka teinud - ning teise õhtu poole. Sounds awesome. Loodetavasti on mul selleks ajaks mingeid mõtteid ka kogunenud. Just mentioning, need pildid torkasid mulle silma ning ei oma erilist tähendust, mis puudutab eilset. Põhiliselt on need võetud siiski kõhutunde järgi. Vihm on suutnud mind alati rahustada ning vahel isegi nutma panna ning kuna eile oli tihti näha langevaid piisakesi akna taga, siis sobib see eilsega vägagi hästi. Teine pilt - mhmmm... hea küsimus, kuidas ma peaksin selle olemasolu enda blogis põhjendama. Küllap sellepärast, et see on olnud alati midagi sellist, mida ma olen soovinud. Olla vaba.

Eile olin põhiliselt siiski kodus ... ülla-ülla. Viimastel päevadel olen ma hakanud mõtlema, kui tühi tegelikult minu elu on. Juhul kui pole kooli või trenni, olen ma just kui kana, kes istub oma õrrel, poetab mõne muna ning ootab süüa. Vähemalt nüüd on mul võimalus sõita enda kulla-kalli Yamahaga, aga kuna eilne ilm ei lubanud, siis pidin ma tegevuseta kodus istuma. Loodetavasti tänasest selline päev välja ei kujune. Õnneks on õhtul trenn ning seekord ma satun sinna isegi õigel ajal, mitte nagu reedel - ma olin nii kindel, et trenn on õhtul kell kuus, aga tegelikult oli kell viis. Jõudsin umbes kümme minutit enne trenni lõppu kohale ning mängisin umbes kakskümmend minutit, ennem kui meid ära aeti. Awesome. See eest oli tore kaks tundi saunas istuda ning lolli juttu ajada. Igav ei hakanud :)   

Nämm... nämm :)
Mulle tuli nüüd meelde, et pole täna midagi söönud, kõht annab ka juba enda soovist teada ja eks ma siis lähen kappe tühjendama.

Head päeva jätku :)

Juhul kui elumõte on teistele meeldida ning sulanduda massi, siis kuidas me endiselt eksisteerime liigina. Meie elul puudub lihtsalt mõte..

Järjekordne päev on möödas. Täna sai tehtud jälle väikest viisi aiatöid ning nauditud head ilma. Minu kullakallis Yamaha pidi kahjuks terve päeva garaažis olema, aga homme teen ma selle talle tasa.
Uskumatu, aga ma olen suutnud ühte enda lubadust pidada ning teen vähemalt ühe posti iga päev. Vau, sest ennist ilmus neid siia väga harva. Heal juhul saite kord nädalas ühe armsa lühikese, väga harva pika posti osaliseks. Nüüd on neid iga päev siin. Päris tore tegevus tegelikult. Rahustav ja naljakas, sest tavaliselt pole mul mingeid mõtteid enne bloggeri avamist ning praegugi kirjutan seda, mis sülg suhu toob. Sweet.
Täna uurisin natukene ka edasiõppimise võimalusi. Arvatavasti jään peale gümnaasiumi lõppu Eestisse, aga juhul kui saatus naeratab ja pai teeb, siis suundun kohe edasi õppima välismaale. Inglismaa, USA, Kanada, Uus-Meremaa või hoopis kuskile mujale - seda näitab aeg.

Ma soovin teile nüüd ilusaid unenägusid ja päikeselist uut päeva

Sleep tight and don't let bed-bugs bite you...

Iga päev möödume sadest inimestest, ehitistest, puudest ja põõsastest ning läbime kümneid kilomeetreid, et jõuda koju. Kord on teekond nauditav, lihtne ja kiire, teinekord jõuame kohale läbi raskuste, kurbadena ja pettununa. Kodu. Mõne jaoks on see koht, kus veeta päev õhtusse ning võtta vastu uus. Teine leiab, et see on hoopis koht, kuhu saab pageda maailma murede ja valu eest. Kolmas võtab seda sootuks kui tavalist kohta, kus ta tegeleb elementaarsete asjadega. Mina leian, et kodu pole kõigest neli seina, katus, korsten ja paar akend ning mõned mööbliesemed. Kodu - see on minu pelgupaik, minu nõustaja, minu õpetaja, sõber, lohutaja, vajadusel karm õpetaja ning kõike muud. Seda pole võimalik defineerida nende sõnadega, mis on loodud meie maailma jaoks. Kodu tähendus on sootuks kõike muud kui lihtsalt maine emotsioon. Kodu on ülim.

Vot selliseid mõtteid võib minu pähe tuua bussisõit. Äkki peaksin ma tihedamini sõitma ning alati kaasas kandma mõnda paberiplokki või enda suurt ruudulist kaustikut. Kunagi ei tea, mil inspiratsioon puuga pähe lööb ning täidab selle selliste imeliste ridadega. Loomulikult pole need mõtted enam need, kui nad olid veel mu peas. Nende väljaütlemine, kirjutamine muudab nad tavalisteks, määrib, rikub ära selle süütuse ning paiskab siia julma maailma, kus nad tavaliselt kas välja naerdakse või ei võeta kuuldele. Nad ei leia kohta siin maailmas. - Järjekordne inspiratsiooni laks. Ma pean tõesti enda vihiku välja otsima ning püüdma mõned read kirja panna või hoopis püüan säilitada selle inspiratsiooni laksu ning pühendama end kirjutamisele homne päev. Eks näis..

Let's be careless, foolish, childish, unforeseen until we are still young. Lets do those crazy things that we promised never to do. Lets watch those movies that made us puke. Lets go to the places we have never been before. Lets be who we have ever been...There is still time.

Järjekordne mõttelend. Neid on viimasel ajal tõesti väga palju ning see tuleb ainult kasuks, eriti veel juhul kui ma soovin ikka see aasta ühe enda raamatuga lõppu jõuda. Pealegi ma lubasin ning üks minu uusaasta lubadustest oli enda lubadustest kinni hoida.
Mida veel... mmm.. täna oli viimane koolikell abiturientidel, mis tähendab, et kool on alates uuest nädalast väga vaikne. Samuti paneb see mõtlema tulevikule ning paratamatult tuleb tõdeda, et peagi on ka minu kord olla see, kelle elu paiskab turvaliselt rajalt udusesse sohu, kus ma pean ise navigeerima, abiks ainult 18 aasta jooksul õpitu. Kõlada võib lihtsalt, aga minu jaoks kergelt hirmuäratav.
Märkamatult on kätte jõudnud ka nädalalõpp. Kaua oodatud tsiklihooaja avamine on hoopis 5.-6. mail ning seekord Pärnus. See nädalavahetus hoopis ühe teise klubi hooaja avamine, mis tähendab, et järjekordne nädalavahetus kodus ja raamatute seltsis. Seekord on käsil Randvere "Ruth", mis kuulub kohustusliku kirjanduse alla. Homme võtan endale veel Gailiti ja Tammsaare. Mul on küll päris mitu lemmikkirjanikku Eestist pärit, aga Tammsaare mulle ei meeldi. Pole kunagi meeldinud ega hakka ka.

Tänaseks kõik, vähemalt praegu :)
Head õhtu jätku..

When we were young we wanted to be superheros. When we were a little bit older we wanted to be friends with superheros. And now when we are old we want to be the ones who save the world when superheros don't.

Lihtsalt järjekordne hetkeline mõttelend. Pealegi pole midagi põnevamat teha perekonna õpetuses, kus osad magavad, suurem osa sodib vihikut ning ainult väike osa kuulab tõesti, mida õpetaja räägib. Ma kuulan sinna enamuse hulka, kuigi hetkel ma ei sodi vihikut, veel, vaid kirjutan hoopis uut blogiposti, kulutades nii enda Delli aku viimaseid energia jäätmeid. Awesome.
Nagu midagi muud hetkel polegi :)
Mulle lihtsalt meeldis täiega see pilt ning sellest tuli ka pisikene mõttelend :)

Have a nice day!! :)

 Sun always shines, you just have to watch above the clouds.

Kaks ilusat päeva päikesepaiste, linnulaulu, sinise taeva ja fotokaga. Mmm.. midagi sellist meeldiks mul korrata kunagi. Kahjuks suutsin ma jäädvustada midagi digitaalselt ainult pühapäeval, sest laupäeval sai ootamatult aku tühjaks ning kahjuks minu Nikon ei tööta ilma pisikese energiaallikata. Kahju.
Mida veel põnevat rääkida? Mmmm.. ma sattusin esimest korda laupäeval avariisse enda Yamaha Viragoga, kui ma sõitsin mööda Turu tänavat Aura keskuse poole. Õnnestus oleks juhtumata jäänud, kui tüüp mu kõrval (paremal) tahtis teha vasakpööret kõige parempoolsemalt rajalt, mis lubab vaid otse sõitu. Nagu wtf .. kas ta oli pime või lihtsalt idikas. Õnneks jäin nii mina kui ka mu pisikene terveks. Isegi mitte ühtegi kriimu ega muhku/ sinikat. Ainult suur pahameel selle mehe üle.
Täna oli kulla-kallis kool, mis venis teosammul. Algselt pidi täna pildistamine olema, aga kuna ilm polnud piisavalt päikseline, siis lükkus see edasi. Nõme. Ma raiskasin hommikul nagu viis minutit enda ripsmete ja silmalaugude värvimiseks. Ma eelistan siiski pigem loomuliku ilu. Peale kooli oli trenn. Mängisin täna kaitses, mis tähendab, et ma olen jälle umbes kuue sinika võrra rikkam. Awesome. Üllatavalt oli täna väga suur naiste enamus. Mingi kümme tibinat ja kaks poissi - wtf. Midagi sellist pole veel minu silmad näinud, pigem on alati vastupidi olnud. Laupäeval käisin ka trennis, mõtlesin, et mainin vahele. Tore on kolmekesi kahte tundi sisustada ehk ma olin siis väravas ja kaks vilistlast parandasid minu oskusi. I liked that. It was fun. Let's do it again someday.
Mida veel?? Mmmm... raske on nagu midagi väga märkimisväärset leida siia. Seega ma arvan, et lõpetan tänaseks ning juhul kui meenub midagi, siis annan järgmises postis sellest teada. Seniks kena õhtu jätku, head ööd ja visa meelt.

Mnjaa.. taaskord on möödas väga palju aega :) Mõtlesin küll hakata iga päev postitama, aga sellest ei tule vist reaalselt midagi välja. Mis teha, kui su elu on nii sündmuste vaene ja su pea lihtsalt tühi?

Uus periood algas ... neljapäeval. Kolmapäeval oli kunsti ajaloo arvestus, aga ma ei jõudnud sinna. Toidumürgitus ajas koju ning ei lubanud õhtu otsa rahulikult olla. Pidevalt käis pea ringi, süda oli paha ning kõik, mis läks sisse, tuli välja väga kiirelt. Õnneks õhtul oli juba parem ning ma võisin neljapäeval kooli minna. See on vist juba mingi kuues kord sel aastal, kui ma olen toidumürgituse saanud. Not awesome.. it's just sick.
Koolis pole midagi uut, seega ma ei hakka sellest rohkem rääkima.

Ainukene erinevus on see, et ma pean hakkama lugema Tammsaaret, mis on täielik põrgu minu jaoks. Ma absoluutselt ei seedi teda ning õpetaja loodab, et ma loen nädalaga ära kaks tema teost - she must be losing her mind. Kahjuks pole seekord pääsu, nagu eelmine periood, kui mul oli võimalus lugeda Dostojevski asemel hoopis Turgevenit, kes oli täiega mõnus vend. Eks tuleb end kätte võtta, natukene sundida ja hakata siis lugema.

Tänaseks kõik :)
Homseni .. püüan homsest lisada ka paar enda pilti, et anda enda päevast parem ülevaade :)

Kuna tuleb aeg, mil asjad hakkavad minema ülesmäge...

Oehh.. millest ma peaksin alustama? Äkki eilsest õhtust, kui ma olin saalihoki trennis. Esimesel minutil sain ühe korraliku sinika võrra rikkamaks ja mängu viimased kümme minutid mängisid katkise käega. Taaskord jäi mu paremkäsi mingi kolme saalihoki kepi vahele. Nimetissõrm on korralikult sinine ja paks nagu sardell. Samuti ka sama käe nukid. Loodetavasti pole midagi katki, sest see oleks juba nõme. Detsembris oli mul sama käe mingi pisikene luuke katki.
Täna oli eesti keel... well päris tore on kirjutada tööd katkise käega. Pastakat õnneks oli võimalik käes hoida ning käekiri tuli isegi kenam ja loetavam välja kui muidu. Loodetavasti ei vedanud kõhutunne ja mõistus alt.
Homme on ülla-ülla... kunsti ajalugu -.-
Teile teadmiseks ma õpin seda hetkel ning kõik muu tundub palju huvitavam kui mingi Itaalia kunstnikud, kes on juba viis-kuus sajandit surnud olnud. Milleks mul seda vaja on?? Olgu, aine on huvitav, aga mulle ei meeldi need suulised vastamised ja arvestus, milleks pead õppima umbes 80-leheküljelise lühikonspekti pähe. Idiootsus ütlen ma selle kohta. Isegi vastas seinas olev pisikene punane täpp, mis on siis ühe eelmise aasta täissöönud sääse jäänus, peale seda kui ma ta maha lõin, on kordades huvitavam. Ning kõrva ääres olev kell, mis tiksub nii valjult, et ei lase öösel magada. Peaks selle vist teise tuppa üle viima... Ma lihtsalt ei suuda keskenduda. Arvatavasti loen mõned korrad läbi, kordan endamisi üle ja jätkan sellega, millega ma muidu enda õhtuid sisustan :)

Käsi valutab - mõtlesin, et mainin, äkki hakkab teil must hale :)

Olgu, head päeva jätku :D

Esiteks - tuhat vabandust, et ma pole viimasel ajal midagi kirjutanud, aga kahjuks on mu elu tõesti nii igav, nagu ma seda väidan olevat. Üks pidev rutiin, mida mööda käin ma minutist minutisse, tunnist tundi ja päevast päeva.
Praegu käib arvestuste nädal. Kaks tehtud - kaks veel jäänud. Neljapäeval oli ajalugu, milles ma loodan, et ei ebaõnnestunud nii palju, kui ma kardan, et ma tegin. Tõesti - see aine on ülimalt nõme :) Reedel oli füüsika, mis oli kordades normaalsem ja lihtsam, kui ma alguses arvasin. Seega see läks mul kindlasti tunduvalt paremini kui ajalugu.
Täna oli ehk siis ma mõned minutid tagas tuli matemaatika arvestuselt, läks ka suht normaalselt. Enesetunne on hea, seega võib öelda, et ühtegi üle mõistuse olevat ülesannet ei pidanud lahendama. Awesome :)

Head uudised!! Ma tegin eile esimese sõidu enda mootorrattaga :) That felt so over the moon.. argghhh.. pole piisavalt sõnu, et kirjeldada Yamaha Virago mahedat urinat, kui sa ootad valgusfoori taga rohelist tuld ning hoiad mootorit sees.. mmm.. I love my little baby :)

Jätkates arvestustega - homme on eesti keel.. so awesome :D vähemalt komasid oskan ma tunduvalt paremini kui kokku-lahku-kirjutamist, mis on täielik ajude kepp -.-
Ning kolmapäeval is my moment of glory :D kunsti ajalugu .. jeee.. minu entusiasmi on kindlasti palju tunda, eriti veel sellisel juhul, kui ma pühendan iga vaba minuti selle õppimiseks.. trenni ma täna küll vahele ei jäta, aga homme ma arvatavasti ei lähe.
Minnes üle trennile :D ma sain alles see hommik teada, et saalihoki inglise keeles on "bandy" aww.. oli minu esimene reaktsioon.. so adorable :D igastahes mu vasak jalg on peaaegu üleni sinine ja selle põlv .. well .. näeb väga sitt välja :(  Reedel kukkusin selle katki ning laupäeval tegin topelt laksu peale, mis tõttu on see hetkel mõnusalt punane, sinine, kollane ja isegi pruun.. näeb igastahes kordades hullem välja :D

Mmm.. fotoka võtsin ka eile üle pika aja kätte :) sellepärast ka selline pilt posti alguses :) Küllap ma mingi päev postitan siia ka enda deviantart'i lehe, kus saate paremini kursis olla :)

Endiselt sooviksin väikest tagasisidet - kas pisikese kommentaari näol või siis 'meeldib' ja 'ei meeldi' näol :)
Ning tänud sulle, Regina, kes sa parandasid mu eelmise posti ajaloolise vea :D tõsi, need aastaarvud oli 1816 ja 1819, mitte sajand hiljem :D aga mis teha, kui mulle pole seda nn ajaloogeeni :D hahaha xD

Have a nice day!!
 

Where has the sun gone? 

Where is the summer breathe that rushes by and makes us smile..

Where are the birds when you need to wake up before alarm clock

And where is the inspiration when you need it the most..

Weird is the new normal today..

Kes oleks võinud arvata, et saunas tulevad mõtted, mida saab hiljem kasutada enda eesti keele kirjandis. Igastahes mitte mina. Midagi selle vastu mul pole. Pigem ajas naerma, sest ma mõni tund varem kirjutasin, et inspiratsioon ei küsi aega ega kohta ning pidevalt tuleb ringi käia paberi ja pastakaga. Kahjuks polnud mul saunas paberit ja pastakat, aga ma suutsin need mõtted talletada.

Miks siis selline lause algatuseks? Well... polegi mingit kindlat põhjust. Mulle lihtsalt hakkas see meeldima. Tegelikult oli mul plaanis juba eile teha uus blogipostitus, aga ma ei leidnud aega. Aeg läks liiga kiirelt. Kell kasvatas endale jalad alla ning korjas enda vedrud kokku ja pani punuma ... hehh.. bad joke :)

Nii tore on hetkel istuda ajaloo tunnis ning korrata ajaloo arvestuseks. Huvitaks ka mind see. Päriselt ka, mind ei huvita mingite optantide naasmine Eestisse. Või näiteks kommunistide mässud. Olgu, seda oleks vaja teada, aga see ei tähenda, et see mind tõesti huvitaks ka. Viimasest arvestusest on mul meeles vaid kaks aastaarvu: 1816 ja 1819, mil vabastati Eestimaa ja Liivimaa talupojad pärisorjusest. Ma mäletan ka a neid aaastaid sellepärast, sest toona ma neid ei teadnud. :)
Ajalugu koosneb põhiliselt vaid umbkaudsetest faktidest, sõdades, vallutamistest ja allaandmistest. Väga põnev...

Mis veel huvitavat?? Mmmm.. kas ma rääkisin teile enda laupäevasest trennist?? :D Vist mitte.. igastahes tulin õigeks ajaks kohale ning avastasin, et olin ainukene :) ootasin veel mingi 15 minutit ning pani seejärel paksemad dressid peale ja võtsin ette pooletunnise jooksuringi Tartu linna tänavatel. Järgmine päev oli täitsa raskusi kõndimisega :D Hehh.. enam ma nädalavahetusel ei lähe, ilma et oleks ennem kellegiga rääkinud.

“Hug and kiss whoever helped get you - financially, mentally, morally, emotionally - to this day. Parents, mentors, friends, teachers. If you're too uptight to do that, at least do the old handshake thing, but I recommend a hug and a kiss. Don't let the sun go down without saying thank you to someone, and without admitting to yourself that absolutely no one gets this far alone.”
Stephen King

“Maybe there aren't any such things as good friends or bad friends - maybe there are just friends, people who stand by you when you're hurt and who help you feel not so lonely. Maybe they're always worth being scared for, and hoping for, and living for. Maybe worth dying for too, if that's what has to be. No good friends. No bad friends. Only people you want, need to be with; people who build their houses in your heart.”
Stephen King

 

See post on pühendatud sulle, kes sa aitad mul elada üks päev korraga, isegi juhul kui ma ei leia põhjust, miks voodist ülesse tõusta või sootuks edasi elada. Ma pole sulle seda vist veel öelnud, aga aitäh kõige eest. Aitäh, et sa oled olemas, püüad tõsta mu tuju, kui ma ei suuda naeratada, kannatad välja minu idiootsed naljad, ei kõnni minema, kui ma tahtmatult sind solvan. Aitäh, et sa oled minu jaoks olemas.

Infotehnoloogia sünnitab pimeduse poegi

We have the light, but we are still in darkness.

See on minu kirjandi teema, mida ma olen kirjutanud juba päevi, aga pole ometigi sellega veel valmis saanud. Kõige nõmedam on see, et mul on mõtteid ning kogemusi selles vallas, mida ma saaksin kasutada, kuid ma ei suuda hetkel ühtegi mõtet sõnadega ümber kirjutada. Just kui räägiksid mu mõtted teist keelt, millest ma püüan aru saada. Püüaksin defineerida sõnu, millel pole tähendust ning mida pole sootuks veel väljagi mõeldud. Ka muusika ei aita, kuigi tavaliselt aitab see mul keskenduda. Eks ma proovin homme uuesti, sest selle nädala lõpuks pean ma sellega kindlalt valmis saama. Muidu mind lihtsalt arvestusele ei lasta - awesome.

Oehh.. viimased päevad on olnud väga aeglased, masendavad ja depressiivsed. Mul pole tõesti midagi talve vastu, aga kui sulle lubatakse ilusat kevadet, aga saad hoopis poole meetrise lumevaiba, siis pole ju eriti tore. Ma läksin eile ketside kooli ning need olid õhtuks vägagi märjad. Nõme..
Mõtlesin, et võiks ära mainida - Kata liitus kooli saalihokimeeskonnaga. Mõtlesin algul väravahi kohale kandideerida, kuid sattusin hoopis kaitsesse. Mul tuleb see vägagi hästi välja ning küllap jäängi sellele positsioonile mängima. Rahvas on tore, eriti veel mängu ajal, kui sind koheldakse nagu peksukotti. Lüüakse ja vabandatakse kohe kiirelt järgi. Täpselt nagu täna trennis, mis koosnes põhiliselt sellest, et mina ja üks tüüp, kelle nime ma kahjuks ei tea, aga uurin välja, siis saan teiega ka seda informatsiooni jagada, pommitasime väravat, kus oli algaja väravavaht. Minu jaoks õnneks tuttav nägu, sest ma olen temaga ka varem mänginud. Nalja sai selle tunni jooksul rohkem kui trenni tehtud. Näiteks siis kui ma käisin värava ees põlvili. Detailidesse me ei lasku. Oma otsust ma ei kahetse ning naudin igat trenni täiega. See sobib mulle rohkem kui kergejõustik. Vähemalt hetkel veel ma seda arvan.

 Armastus on veider: me loeme sellest raamatutest, me näeme seda filmides ja tänavapeal ning lubame endale, et me ei tee neid totrusi, mida teevad armunud, aga kui see meieni kord jõuab, siis peame murdma kõik enda lubadused. Mitte keegi pole kaitstud armastusega kaasnevate kiiksude eest. 

Lõpetan seekord ning loodan, et teie päev oli parem kui minu oma. Samuti ei ütleks ära ka pisikesest tagasisidemest, mida on võimalik anda anonüümselt, vajutades "meeldib" või "ei meeldi". Samas keegi ei keeela ka kommentaari jätta. =)

Bye-bye 

Ma lihtsalt ei saanud seda pilti lisamata jätta. Küllap seetõttu, et need sõnad, mis peegeldavad tõde, aga inimesed püüavad neid mahasalata, ei varju enam ühegi eseme või mõne muu sõna taha. Samuti olen ma ka ennast leidnud korduvalt seiklejana selles suures maailmas. Sa võid käia iga päev mööda sama tänavat, peatuda samades kohtades, aga ikkagi leiad sa sealt midagi uut. Vastutulijad on ka alati samad, aga samas alustavad nad igat päeva erinevalt ning ma ei räägi nende riietest, soengutest või meigist. Pigem nende emotsioonides, pilgust, millega nad uurivad kas märkamatult teisi või vahivad tõesti otseselt kedagi. Meenutab eelmist aastat, kui elasin pikemat aega linnas sugulaste juures. Iga hommik kõndis mulle vastu üks mees - sõdur kui olla täpsem - ning mul kulus kolm kuud, ennem kui ma talle "tere" ütlesin. Hiljem sain teada, et ta pole isegi mitte eestlane, aga rääkis päris soravalt minu emakeelt. Kahjuks käin ma nüüd teist teed ja näen teda vaid õhtul, kui minu sammud viivad mind kas bussijaama või sugulaste juurde.
Tegelikult ei tahtnud ma sellest üldsegi rääkida. Lihtsalt see pilt pigistas need sõnad must välja.

Kas te teate, mis tunne see on, kui sa pead istuma sellise fantastilise ilmaga kodus, kuna sa lihtsalt ei või õue minna? Jahm, mu temperatuur on taaskord lakke tõusnud, aga ma püüan selle homseks alla saada. Ei tahaks koolist puududa ning pealegi on homme saalihoki trenn. Mõtlesin just neljapäeval, et võiks proovida. Mind on korduvalt kutsutud, aga pole siiani kindlalt "jah" sõna öelnud. Nüüd on see aga tehtud.
Loomulikult tahaks ma ka suve. Selle suve sisustamisega hakkasin ma pihta juba talvel. Alguses oli mul plaan minna papsi juurde tööle, aga kuna meil koolis jäi joonestamise kursus ära, siis selle plaani pidin ma maha matma. Äkki järgmine aasta veab, kui nad leiavad uue õpetaja. Seega mõtlesin minna hoopis massažikursustele. Juhul kui ma lähen edasi õppima füsioteraapiat, siis annab see mulle suure eelise, ning pealegi ma olen tahtnud neid kursusi juba ammu läbida. Samuti mõtlesin teha väikese rattamatka Saaremaal, aga ma pean veel mampsiga rääkima - ta on viimasel ajal eriti kaitsvaks minu suhtes muutunud. Mitte kuhugi ei saa minna ning mitte midagi ei või teha. Tore, et sa muretsed, aga kas selleks pole juba liiga hilja? Liiga kaua olen ma hulkunud üksi mööda seda teed, talunud seda valu ja rõõmustanud edu üle. Ma olen kõik enda õppetunnid juba kätte saanud, mille eest sa mind veel kaitsed?
Minu suve kõige tähtsam osa on sünnipäev. 26. juulil täituvad viimaks need magusad 18 aastat. Seda kavatsen ma tähistada tätoveerimissalongis. Hetkel on mul küll mõte, aga tänu Triinule on mul varsti ka pilt. Ma ei jõua sind tõesti ära tänada. Sellest 5 eurost ikka piisab??


Olgu, ma ei kiusa enam enda klaviatuuri, mis on mõnusalt soe, ning lippan teise tuppa apelsini sööma :) C-vitamiin toob siiski tervise.

Päikest!