You just can't take me out of me

aut viam inveniam aut faciam / I'll either find a way or make one

Aprill hakkab vaikselt lõpule jõudma ning ma olen teinud ainult kolm posti. Rekordit päris ei ületa, aga siiski - tunnen ennast natukene halvasti. Samas millest peaks kirjutama, kui pole ühtegi ideed. Isegi foorumid on jäänud unarusse. Täielik motivatsioonipuudus. Äkki peaks hakkama igal õhtul enne arvuti taha istumist hakkam joonistama neid toredaid l-tähti, nagu meie kirjanduse õpetaja soovitas eksamiks. Äkki aitab ka sellises olukorras? Kes teab ...

Midagi väga huvitavat pole viimased päevad juhtunud. Sain enda matemaatika proovieksami kätte. Polnud just kõige hullem, vead olid ka enam-vähem need, mida ma kahtlustasin, aga protsent jäi natukene madalaks. Ootasin natukene enamat, aga vähemalt nüüd ma tean, mis mu nõrgad küljed on ning tuleb seda olukorda muuta. Aega on veel õppida. Kirjandit ma nii väga enam ei põe, kuna tean, et läbikukkuda pole mul võimalik, isegi mitte Treffneri mõttes ehk saada alla 70 punkti. 

Kool on viimane nädal olnud mõnusalt lühikene - esmaspäev ja reede olid vabad ning ülejäänud päevadel oli ainult kaks-kolm tundi. Järgmine nädal nii palju küll ei vea, kuna ühtegi vabapäeva pole, aga see eest on neljapäeval võimalik tagasi minna kaksteist aastat ning reedel on tutipäeva aktus. Ning kümne päeva pärast on juba esimene eksam. Oeh... küll see aeg tõstab järjest tempot, andmata võimalustki korraks hinge tõmmata ja ringi vaadata. Ainult jookse tal järgi. 

Täna sai jälle üle pika aja trennis käidud. Eelmine reede külastasin ka tuttavaid nägusid, aga kuna nädalavahetusel suutsin haigeks jääda, ei tahtnud kohe järgmine päev minna. Tervis ikkagi enne kõige ning jalg talub ka juba päris hästi koormust - nimelt oli mul kevadvaheajal jalaop - ja ei hakanudki seekord valutama. Eelmisel nädalal lubas pool tundi joosta ning hakkas nii jubedalt pitsitama ja tuikama, et pidin oma pool tundi lihtsalt niisama istuma. Ning jäädes saalihokilainele ... ma olen otsustanud sügisest hakata käima EMÜ spordihoones harrastajate trennis, et järgmisel kevadel proovida EMÜ naiskonda. Üks Treffneri vilistlastest mängib seal ning soovitas mul täitsa proovida. Eks mul on siis aasta aega vaja korralikult trenni teha ning enda vastupidavust parandada ja järgmine aasta kohale minna. Ma tahaks nii väga sisse saada. See oleks nagu täiega lahe. Aga eks näeb. 

And I'm gonna leave it to here today... sleep tight and don't let bed-bugs bite you ... good night :)

Just keep pushing on

Aprilli esimene nädal hakkab vaikselt lõpule lähenema. Esimesed päevad venisid jubedalt, kuid täna vaatasin vägagi üllatunult kalendrisse, kuna vastu vaatas mulle juba neljapäev. Ning enne kui keegi midagi kommenteerima hakkab - ma õppisin kunsti. Vot sellisel põhjusel on siin kolm päeva või lausa neli juba vaikus olnud. Ma valmistusin teiseks pikaks tööks, mida käisin täna tegemas. Suht head teemad sain - kubism ja ekspressionism. Kirjutasin kõik kunstnikud ja maalid ülesse ning tundus, et päris hästi läks. Eks homme saab teada, kas saan arvestuselt ära või pean enda ajurakke hakkama nädalavahetusel veelgi rohkem piinama.
Täna sai kooli mindud esimeseks tunniks, kuigi mul hakkasid tunnid alles peale kella üheksat ehk siis teise tunniga algas 12.C päev. Ma lihtsalt ei viitsid bussiga tulla, seega kasutasin mugavat sooja autot, mille roolis mul pole veel võimalik ise istuda. Pean natukene sellega veel kannatama. Ilmselt peale uuel nädalal algavat arvestuste nädalat hakkan papsilt sõidutunde nõudma, et saaks selle aasta numbri sees load kätte. Mootorratas on küll vinge ja ma armastan seda, kuid kahjuks ei saa sellega meie kliimas 24/7 sõita.
Teine tund oli matemaatika. Ma olin nii tubli ja jätsin enda vihiku koju, mis tõttu pidin kasutama viimaseid lehekülgi vanast füüsika vihikust, mis mul momendil lihtsalt koolis kapis on. Vähemalt on sellest vahel ka kasu. Lahendasime põhiliselt geomeetria ja tõenäosus ülesandeid. Täitsa kerged olid. Võrreldes nendega, mida me peame arvestusel lahendama. Ebaaus. Kolmas tund oli meie üliarmas inglise keel, kirjutasime opinion essay'id. Teema oli iseenesest kerge - "Competition - productive or destructive? What do you think about it?". Mina leidsin, et see on pigem positiivne, kuid peab olema ettevaatlik. Piirikene, sillakane on vägagi kitsas ja kõikuv. Viies tund oli mul vaba ning selle ajal sai veel nelja klassikaaslasega aatriumis kunsti korrata, kuigi pigem me naersime rohkem. Nalja sai kõvasti.
Kuuest oli meil koolis lastevanemate koosolek ning kuna paps tahtis kindlalt saada hiljem majatuuri, siis pidin ma ka sellest huvitavast üritusest osa võtma. Tegelikult täitsa tore oli. Sai kolmapäeval kuulatud lõpetamisega seotud teemad üle korrata ning isegi natukene uut infot. 16. aprill peaks Punga meile rääkima igastahes eksamikorrast (this one is for you, Iti). Hiljem läksime audikast muusikaklassi, kus arutasime natukene eksamitega seonduvat, lõpureisi ja üldse puudumiste ning haigestumiste kohta sai räägitud. Natukene üle 1,5 tunni kestis see kõik kokku ning ma ei jõudnud ära oodata, et saaks koju. Esiteks oli mul kõht hirmus tühi, teiseks olin ma väsinud ning kolmandaks, mul oli vaja natukene kunsti vaadata. Homme on meil viimane tund ning kuna meie õpetajal on kombeks küsida õpilasi iga tund jutustama teatud teemat ja kuna ma pole veel käinud, siis on väikene tõenäosus, et ta võib mind homme piinama hakata. Teema pole raske, aga tüütu, pikk ja igav.
Ma arvan, et tänaseks lõpetan ning lasen teil rahus edasi elada :):)

Carpe diem

Aprill ongi käes. Kolm kuud kaheteistkümnest on üleelatud ning lühikese hüvastijätliku lehvitusega ära saadetud. Isegi neid ära viinud auruveduri suits on kadunud. Asemele oleks pidanud tulema uus rong, millelt peaksid maha astuma suveootus, päikesepaiste, linnulaul ja soe ilm, kuid see rong pole veel saabunud. Ootan endiselt perroonil, talve viimased hädised tuulekesed mind kiusamas, kiskudes mu riideid ja mängides juustega. Vaatan kella, rong peaks kohe saabuma, aga ühtegi suitsuvinet pole horisondi tagant paistmas. Miks jääb ta hiljaks seekord, kui muidu on ta alati saabunud õigel ajal ja vahel lausa varemgi?

Kuidagi eriti poeediliselt sai täna alustatud. Ilmselt on selles osaliselt süüdi kirjanduse tunnis vaaatud film "Dead Poets Society", mis oli küll üpris vana film ühest Inglise poiste eliitkoolist, aga mõjus vägagi jõuliselt. Vähemalt mulle. Nimelt oli selles koolis uus kirjanduse õpetaja, kes oli muidu sama kooli vilistlane, ning põhimõtteliselt saatis kuradile nii õpikud, vanemate soovid kui ka õpetajate käsud ning innustas õpilasi leidma enda ihasid ning neid ellu viima. Oehhh... see oli lihtsalt nii inspireeriv ja mõjutav. Uskumatu. Peaks selle alla laadima või internetist ülesse otsima ja ise ka uuesti ja uuesti vaatama. Kindlasti satub ta mu filmide nimekirja, mis nõuavad vaatamist.

Täna oli seoses naljapäevaga kool tervelt 25 minutit lühem. Mul isegi natukene rohkem, kuna ma suutsin hommikul minu esimesse (ehk siis teise tundi) 20 minutit hiljaks jääda. Suht nõme. Ükskord elus mõtled, et tuled hilisema bussiga, jõuab täpselt kohale ning ei pea tund aega niisama istuma ja ootama ning just sel päeval otsustab buss hiljaks jääda ja maantee peal ka venida. Uskumatu. Nii tore - tulin kooli tagumisest uksest sisse, pöörasin alla garderoobi poole ning õppealajuhataja kõnnib vastu ja hakkab pärima, mitmendaks tunniks ma tulen kooli ja kuulnud, et teiseks (see juba käis ilusti 15 minutit), hakkab küsima, miks hilinen. Püüa talle seletada, et buss jäi hiljaks. Seega hoidis tema mind umbes 5 minutit kinni ja kui ma lõpuks tundi jõudsin, oli see 25 minutit julgelt kestnud. Õpetaja vaatas kahtlustavalt, aga ei öelnud midagi. Tore inimene selles mõttes, vägagi mõistev. Esimene kord siiski viimase kahe aasta jooksul, kui ma tema tundi olen hilinenud. Muidu olen alati vägagi täpne olnud. Peale inglise keelt oli siis eesti keele eksamikursus, kus vaatasime filmi, ning viimasena sai istuda 70 minutit bioklassis ning korrata eksamikursuse raames paljunemist (kontrollisime kordavaid lehti) ning libisesime sujuvalt üle geneetika teema. Peale seda käisin läbi ühest poest, kus sain endale kena 70. aastate stiilis kleidi ning jõudsin nibin-nabin bussile. Pole ammu nii napilt jõudnud. Astusin bussi, maksin pileti eest ja bussijuht lõi vanale loksule hääled sisse ja minek. Hakkasin ennist ka vaikselt kunsti õppima, kuid suurem töö jääb ilmselt homseks ja ülehomseks :)
Lõpetan tänaseks ning head ööd siis :)

blue = very good wifi

 faber est quisque fortunae suae/ every man is architect of his own fortune 

 Järjekordne nädal selja taga ning uus on kohe-kohe algamas. Vähem kui kümne minuti pärast on alanud uus päev, mis on juba uues kuus, jättes märtsi selja taha. Uskumatu, et aprill on juba käes. Kuhu kõik see aeg on kadunud? Mõtled küll, et juba kolm kuud sellest aastast on möödas, aga kui hakata mõtlema, mille peale see kulus, ei tundu küll sedasi. Pigem oleks nagu kuu või poolteist möödas. Lihtsalt jube, kui hakata nii mõtlema. Seega ma liigun parem edasi mingile uuele teemale.
Kevadpühad on ka peetud, vähemalt osadel peredel. Meie pole kunagi otseselt lihavõtteid pidanud. Muna oleme küll keetnud, värvinud ja koksinud, aga see on ka kõik, kuigi tegelikult on nendel päevadel palju suurem ja sümboolsem tähendus. Aga mitte meie jaoks. Me võtame seda lihtsalt järjekordse nädalavahetusena. Kurb tegelikult, aga mis teha ...
Nädalavahetusest ei hakka ma parem rääkimagi - ma lihtsalt ei teinud mitte kui midagi. Niisama libisesin ühest päevast teise. Tegelikult oleksin pidanud õppima kunstiajalugu, aga absoluutselt ei viitsinud. Eks ma homme teen endale pisikesed abistavad paberid ja hakkan nende põhjal õppima. Ilmselt lähen neljapäeval teist tööd tegema. Vähemalt selleks ajaks on teemad kindlalt selged. Ma loodan, et sul on meeles, Itikas, mind teisipäeval vahetundides kiusama hakata :)
Kevad on iga võimaliku kalendri alusel kätte jõudnud, kuid ometigi peame uut nädalat vastu võtma külmakraadide, lume ja tuisuga. I do not like it at all ... I want a little sun and warmth. Ärge saage nüüd valesti aru, nagu ma absoluutselt ei salliks talve - natukene see mulle ikka meeldib -, aga miks see venib see aasta nii pikaks? Ei imestaks, kui kuu lõpus oleks ka veel lumi maas.
Igastahes kell on nihkunud juba kolm minutit üle südaöö ning peaks seega nüüd magama kobima :)
Head ööd