Ma tean, et te ootate mu käest mingit elupikka postitust, aga mul pole teile lihtsalt midagi öelda. Life is a mess - it always has been and always be. That's just something you have to accept. 

Hakkan lõpuks vaikselt Bulgakoviga ka lõpu poole jõudma - kahjuks pole mul nii palju vabaaega kui mõnel, et hommikust õhtuni ainult lugeda ja lugeda, millest on loomulikult ka kahju - ja mida kaugemale ma temaga jõuan, seda rohkem hakkan ma kahtlema nii kirjaniku kui ka enda vaimses seisundis. Selle tüübi kupli all polnud just kõik väga korras, kui ta seda raamatut kirjutas. Mul pole midagi raamatu kohta öelda, "Meister ja Margarita" on tõesti väga huvitav ja hea raamat, aga seal pole üldse loogikat sees. It doesn't make any sense. Seega pöidlad pihku, et ma ei lõpetaks hullumajas nagu enamus raamatu tegelasi, kui ma kunagi sellega lõpuni jõuan. Samas on mul vaid mingi 80 lehte äkki lugeda, vist isegi vähem. 

Kool jõuab ka vaikselt lähemale. Kuigi ma väidan, et mul on sellest kopp ees juba ennem, kui see üldse alganud on, siis on mul heameel tagasi kooli minna. Liiga pikalt kodus istuda ja "puhata" pole ka üldse hea. Võib lüüa vägagi segamini kupli all. I know what I'm saying. Kooliasjad on mul ilusti kõik ostetud - vähemalt need, mille vajaminemises olen ma 100% kindel. Nii tore oli emaga rääkida aegadest, kui sai käidud niimoodi poes, et väljudes oli rahakott tühi ja kümme kotti käes maani, aga seekord ostsin vaid mõned üksikud paksemad kaustikud, uue päeviku (mille sisu saab õnneks vahetada), värvilised pastakad, millega on hea konspekte kaunistada või rõhutada teatud kohti ning ongi vist kõik. Kuid raha läks peaaegu sama palju. Nõme -.-

Igastahes ma nüüd lähen maitsen söögi üle, et paps seda üle ei soolaks ega midagi ning jätkan "Oruvalitseja" vaatamist.