And we did it ...

Kolm aastat nägime vaeva, kuid saime hakkama. Esimene aasta pidime leppima kolmanda kohaga, olles ainukene kümnes klass, kes suutis nii kaua vastu pidada ja pidi mängima kaheteistkümnendikega. Teine aasta polnud meie jaoks - paljud meie tipp mängijad pidid istuma pingil, kuna nad olid raskelt ja pikalt haiged või vigastatud. Kolmas aasta algas meie jaoks hästi ning lõppes täpselt nii nagu lootsime. Me tõestasime taaskord, et loodusklass on vankumatu meister.

Midagi muud väga erilist ja märkimisväärset pole nagu juhtunud, kuigi sooviksin siin kohal valjult kiita seda ilusat ja suurepärast ilma, mis nädala algul oli. Lihtsalt super - täitsa kevade tunne tuli kohe peale. Tänavuse talve vastu pole mul küll midagi olnud, kuna puuduvad ekstreemsed miinuskraadid ja kümne meetri kõrgused lumihunnikud, aga kevadet ootan juba üle kõige. Mulle lihtsalt meeldib, kui maailmas on rohkem värve kui talv neid võimaldab.

Eesti 95

150 aastat tagasi tekkis ühel eestlasel unistus,
144 aastat tagasi näitasime, et meil on soov olla üks rahvas, kes kõneleb, laulab samas keeles,
100 aastat tagasi jagasid sama unistust juba sajad eestlased,
95 aastat tagasi muutsid kümned tuhanded eestlased selle unistuse reaalsuseks,
93 aastat tagasi valasime viimase vere piisa Vabadussõjas oma kodumaa eest,
53 aastat tagasi tegime vale valiku ning kaotasime oma kodumaa,
30 aastat tagasi hakkasime oma kodumaa eest uuesti võitlema, kuid seekord ilma relvata,
22 aastat tagasi saime enda kodumaa tagasi....

Head vabariigi aastapäeva!

One step closer, two steps back

Minu viimasest postitusest on möödas rohkem aega, kui ma esialgu plaanisin. Kohe väga-väga palju. Samas pole juhtunud viimastel kuudel midagi sellist märkimisväärset, mida ma oleksin soovinud teiega jagada - pigem peaksin kasutama ainsust, sest minu teada külastab seda kohta vaid üks inimene. Juhul kui teid on seal veel, siis make some noice :)
Viimased kaks-kolm päeva olen ma aga maadelnud päris suure ja kopsakalt suure võimalusega. Nimelt oleks mul võimalik minna nii umbes aastaks Inglismaale vabatahtlikuks vaimse- ja füüsilise puuetega inimestele mõeldud hooldekodusse. Ma olen alati midagi sellist tahtnud teha ning nüüd avanes mul viimaks võimalus, kuid alati on iga asja juures üks pisikene konksuga 'aga'. Nimelt ülikoolist ega kõrgkoolist ei saa võtta esimest aastat vabaks - and I found it quite sad, but I understand them. Algul leidsin küll, et mis siis, eks ma kandideerin järgmisel suvel, kuid siis meenus mulle, et peale 2013 aasta juunit, mil meie viimaks lõpetame, pole miski enam endine. Lõpueksamid pole enam need, mis määravad meie tulevase saatuse, ning neid pole siis enam alleski mitte. Hoopis mingid nõmedad sisseastumiskatsed. Seega pidin ma tegema raske valiku ning otsustama ülikooli ja võimaluse minna 12 kuuks Inglismaale vahel. Ma valisin ülikooli. Kuigi meel on pisut kurb ja kahju on sellisest võimalusest loobuda, sean ma momendil kõrgema haridustee siiski ettepoole. Vaevalt on see esimene ja viimane selline projekt, mis võimaldaks saada sellise kogemuse võrra rikkamaks. Oeehh... uni kipub silmalaud nii raskeks tegema, et raske on märgata neid tobedaid trükivigu, mida ma märkaksin väga hilja, kui nad on enda töö juba teinud. Seega püüan ma leida kaks tikku või natukene plaastrit, et enda silmalaud kulmude külge kleepida ning lõpetada see post. Õnneks pole enam palju jäänud :)
Homme on meil tore lühikene päev - umbes kella ühest saab kool läbi ning siis on nädalavahetus, mille ma pühendan ilmselt matemaatika ülesannete, lugemise ja bioloogia peale. Mis seal ikka ... vaikselt tuleb hakata õppima ja valmistuma. Ega see aeg lendab vägagi kiirelt, eriti veel siis, kui sa loodad, et see venib ja jääb, et peaaegu seismagi.

Head ööd :)