Born under a very bad sign...

Tundub, et see pisikene pealkiri ütleb ära kõik, mis vaja. Hetkel pole minust hullemat kobakäppa ja haledamat inimest, vähemalt ma ei tea ühtegi. Kuue kuu jooksul käia viis korda traumapunktis - seda annab üle lüüa. 
Taaskord on minu parem käsi ühe sõrme võrra vaesem ning ma pean alates eilsest järgmised kolm nädalat kirjutama/ trükkima/ üldse elama üheksa sõrmega. Ei, minu pisikest näpukest ei lõigatud maha, lihtsalt on ta nii kindlalt seotud teise näpu külge, et seda pole võimalik kasutada. Awesom :) Vähemalt nüüd on mul võimalus õppida selgeks vasaku käega kirjutamine. Eile sai juba algust tehtud :)
Täna oli Pärnus tsiklihooaja avamine, nagu enamus teist juba arvatavasti kuulnud on, aga kuna ma suutsin end sandiks teha, siis kahjuks jäi seekord hooaja avamine minu jaoks vahele. Kahju.. ma nii ootasin seda, aga järgmine aasta on veel ees ja siis on mul võimalus enda viga parandada. Natukene positiivsust peab olema :)