dum vita est spes est

Ning nädal ongi läbi. Alles ta algas ju. Vahepeal on selline tunne, nagu aeg oleks endale ostnud kõige uuema mudeli Puma jooksujalatseid ning need endale jalga pannud, et purustada eesolev jooksurekord. Või on ta lihtsalt saanud endale ühe paari täiendatud Bolti kuldseid jalatseid ja teinud enda sõbraga väikese võistluse. You and me and nobody else, only one guy holding a watch and taking time.
Homsest on pühad. Suurepärane aeg istuda kodus kamina ees diivanil, juua piimaga musta teed ning õppida kunstiajalugu. Ma olin siiski nii tubli tookord, et sain poole lähemale võimalusele pääseda arvestusest. Nüüd tuleb üks kaheosaline töö veel viite peale teha. Õnneks teemad on minu jaoks suht lihtsad ja huvitavad. Millegi pärast olen ma üsna kindel, et hakkan seda alles pühapäeval õppima ning veedan pigem homse ja ülehomse kas raamatut lugedes (Kross on vaja läbi saada, kuigi ta mulle ei meeldi, ning siis tuleb veel terve kari teoseid, mida ma loeksin suurima heameelega) ning äkki vaatan isegi paar head filmi. Eks siis näis.

Ilm on ka ilus kevadine. Ma lihtsalt pidin seda mainima, sest täna päeval oli küll tunne, et kevad on käes. Päikene paistis, linnud laulsid, lumi ja jää ainult sulas, mis tõttu oli hommikul jõeäärne kena jäärada ning mõni tund hiljem kõikjal juba ujus. Peaks vist enda kevadmantli ja teised saapad välja otsima. Natukene palav on juba.
Homme peaks mul algama kahepäevane Riigikaitse välilaager, aga kahjuks ma ei saa sellest osa võtta. Nii kurb lihtsalt, aga mis teha, kui mu jalakene paraneb seekord nii aeglaselt. Valutab põrguline ka päris tihti. Vähemalt paistetus on alla läinud ning ei immitse enam mingit rõvedat kollakat asja - nii tore on selliseid detaile teile rääkida. Puhas rõõm.
Eile sain enda teise eesti keele proovieksami kätte. Esimene osa läks tunduvalt paremini kui eelmine kord, aga kirjand polnud just kõige parem. Ma lihtsalt ei leidnud enda teemat ega oma õiget stiili, tänu millele ma sain eelmine kord kirjandi eest 59 punkti. I am so proud. Veel praegugi on raske uskuda, et ma sain tookord grammatika eest maksimumi. Ma pole selles just kõige tugevam siiski. Aga mis muud teha, kui lugeda, lugeda, lugeda ning leida ülesse enda muusa, et kuu aja pärast õnnestuks päris eksam veelgi paremini kui esimene proovieksam, mille eest ma sain ilusad 92 punkti.

Eks siis muud midagi kui ilusaid kevadpühi ning näeb mingi aeg jälle :)

Id credo ut intellegam

 

Esimene päev edukalt läbitud. Uskumatu, et ma seda julgen avalikult siin kirjutada, aga ma igatsesin kooli. Tegevuseta kodusistumine tüütas lõpuks nii ära. Isegi Deani naljad ei tahtnud enam mõjuda, kuigi naerma ajasid need ikka. Ning väikene meeldetuletus siin kohal mulle, et ma kaheksanda hooajaga edasi läheksin. Ikka ei tule meelde, kas sai pooleli jäädud kaheksanda või üheksanda osa juures. Eks pärast nende pealkirjade ja Wikipedias oleva lühikokkuvõtte alusel saab teada. Ei hakka momendil enda pead sellega vaevama.
Kool möödus täna üllatavalt kiirelt. Samas meil oli ainult kolm tundi ka. Mõnus. Inglise keeles rääkisime natukene eksami suulisest osast, vaatasime üle mingi vana grammatika ülesande ning rääkisime vaheajast natukene. Eesti keel oli üpris lebo. Arutasime enda teise proovieksami esimest osa. Ma sain 36 punkti - tervelt neli punkti rohkem kui eelmine kord. Eks kolmapäeval saab teada, kuidas ka teine osa läks. Enda arust ei tulnud kõige parem, aga eks näis. Sisetunne on ka varem petnud. Ning viimane oli bioloogia eksamikursus, kus sai korratud paljunemist. Uskumatu kui võõralt kõlasid täna minu jaoks meioosi erinevad etapid ning mitoosi ja interfaasi tähtsused. Nagu poleks seda kunagi õppinud. Eks varsti olegi viimane aeg hakata kordama. Saaks ainult kunstiga ühele poole. Kas ma rääkisin, et ma sain esimese töö mõlemad teemad 5-. Nüüd kui teeks teise töö sama hästi, on mul võimalus arvestusest ära saada. Viimane aasta võiks ju natukenegi vedada.
Koju jõudsin umbes poole nelja aegu ning absoluutselt polnud tahtmist kunstiajaloo õpikut lahti teha ning fovismi ja kubismi õppida, aga ometigi pidin ma seda tegema V I I S  T U N D I hiljem :)
Selle asemel ma võtsin paar tundi iseendale ning vaatasin ära filmi "Hideaways". See oli lihtsalt nii armas. Soovitan soojalt. Film räägib ühest poisist nimega James, kelle isapoolses suguvõsas on igal poisil mingi needusesarnane anne, mis avaldub hirmu tundes, tal on võime tappa kõik elav enda ümber, ning tüdrukust Mae'st, kes põeb vähki, mida on küll korduvalt opereeritud, aga siiski tuleb see tagasi. Põhimõtteliselt on James selline, kes pages üksi metsa elama, kui oli kogemata tapnud enda isa, ema (sünnitusel), vanaema ja terve lastekodu, ning Mae õpetab talle nägema enda head poolt. Kohutavalt armas film.
Homme püüan alustada enda "Alieni" sarja maratoniga, juhul kui kunstist ei jää taaskord kaks teemat õppida.
Peaks veel natukene tegelikult kordama, seega head ööd ning näeme homme jälle :)

And this is it...

Ja ongi vaheaeg selleks korraks läbi. Minu viimane kevadvaheaeg like forever. Ega ma selle sees midagi erilist ei teinudki - väikese jalaopi pärast esmaspäeval pidin ma vähemalt kaks päeva kodus istuma ja lihtsalt puhkama, alles kolmapäeval sain välja majast ning külastasin TTK'd ning neljapäev ja reede istusin jälle kodus. Vaadatud sai nii enda lemmiksarju kui ka filme, mida ma olen juba ammu tahtnud ära näha, näiteks "Dear John", "So Undercover", "Pitch Perfect" and many more that I can't remember at the moment.
Kooli peale ei mõelnud ma kordagi ega taha seda ka täna teha, kuigi teoreetiliselt on juba esmaspäev. Selle asemel lihtsalt olin ja tõesti laisklesin. Natukene uurisin ka Põhjamaade ja üldse Euroopa müüte, et peagi edasi kirjutada enda juttu. Lihtsalt enne tuleb üle elada kunstiajaloo teine töö, mis oleks ka väga tore teha kahele viiele ning eksamid.

Täna sooviksin ette laduda kaks laulu, mis viimasel ajal on mind kõvasti kummitanud:
Firstly, let me introduce you Ana Johnsson and her killer song "What if"

 

And secondly, my fav band ever Three Days Grace and their new song "Expectations"

Born free and wild

Be happy with what you have, graceful for what you are given, and never want more than you need.

Nishan Panwar 

 Vaheaeg on peaaegu läbi. Tavaliselt möödub nädala kiirelt, kuid mitte seekord ning mitte mul. Küllap on süüdi minu vägagi tühi päevagraafik ja laiskus. Põhiliselt istun siiski arvutis, vaadates filme ja seriaale, mida kooli ajal lihtsalt ei jõua vaadata. Lõpuks sain raamatukogust inglisekeelse Stephen Kingi "Laskuri", mida ma olen kuid juba tagaajanud. Esimesed kakskümmend lehekülge läksid küll kiiremini kui eestikeelse puhul. Stiil ja sujuvus on ka palju paremad. Tõlkes oli see raamat küll täielik jama. Originaal on tunduvalt parem, arusaadavam ja huvitavam. Puuduvad kohmakad kohad, mis tekivad kahe erineva keele erinevustest. Samuti olen hakanud uurima enda teisi raamatuid erinevate legendide ja müütide kohta. Ma nii väga tahaksin enda pisikese valmis kirjutada, aga vaja on leida veel head algmaterjali, millele toetuda, et muuta see huvitavamaks. So wish me luck with that :)

Eile käisin Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Kuigi samal päeval oli nii seal kui ka teistes Tartu kõrgkoolides avatud uste päev, oli mul hoopis tundengivarjupäev, mis oli tunduvalt huvitavam ja informatiivsem. Ma olin varjuks endisele treffneristile, kelle ma tundsin kohe ära, kui nägin. Nimi ei öelnud küll alguses midagi, aga samas nägude peale on mul alati parem mälu olnud kui nimede peale. Esimesena oli meil pedagoogia seminar, kus tegime grupitööd. Algul nimetasime erinevaid õppimisvõimalusi, mida saime kokku üheksa, ning seejärel tegime vastavalt grupid ja iga tiim sai ühe teema, mille põhjal oli vaja teha plakat. Minu rühm sai teemaks "praktikum". Me pidime välja toome õpilaste, õpetaja, keskkonna mõjutused, tähtsuse, ülesanded ning valdkonnad, kuhu selline õppimine sobiks. Täitsa huvitav ja naljakas oli. Teine oli biokeemia loeng, kus nad käsitlesid sama teemat, mida meie viimati keemias ja bioloogias (erinevad peptiidid, lipiidid). See oli suht huvitav minu jaoks, kuigi enamus tudengeid suikusid ja tegelesid muude asjadega. Elsa, keda ma varjutasin, sõnul on see üks igavamaid loenguid neil, kuna õppejõud räägib igavalt ja suht segaselt. Noh ... tüüp tahvli ees polnud tõesti just kõige huvitavam isiksus, kuid teema ise oli minu jaoks huvitav. Peale loengut käisime söömas ning siis tuli kolmas tund, mis oli seminari ja praktikumi vahepealne, - füsioterapeudiline hindamine, mis oli üks huvitavamaid tunde sel päeval. Meid jaotati uuesti gruppidesse ning pidime kahe juhtumi põhjal tegema FT hindamise, mis jaguneb siis neljaks osaks : osalusvaldkonnaks, tegevusvaldkonnaks, funktsioonivaldkond ja struktuurivaldkond. Täitsa huvitav ja üpriski keeruline oli kahte viimast leida, kuna neil on väga väikene vahe sees. Ning ma parem ei hakka teie pead sellega sassi ajama :) Suht keeruline värk. Pärast karderoobis tunti päris palju huvi, kas ma ikka julgen pärast sellist tutvustust nende kooli tulla ning vastus on endiselt jaatav. See you in September. 

 Täna istusin jälle eeskujuliku lapsena kodus ning vaatasin Supernaturali. Jõudsin kaheksanda hooaja kaheksanda episoodini. Ma lihtsalt tahaksin Sami maha lüüa - nimelt Dean, tema vend, sattus Purgatory, kui tappis ühe vana paha koletise ära (sari on siis kahest vennast, kes jahivad koletisi nagu kummitused, deemonid, vampiirid, libahundid), ning Sam isegi ei püüdnud teda leida, samas kui üleeelmise hooaja lõpus läks Sam Põrgusse ning kuigi Dean andis lubaduse, et ei püüa teda sealt välja saada, otsis ta siiski võimalusi selleks, kuigi ei viinud neid reaalselt täide. Samil oli aga ükskõik. I am so gonna kill him. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas Dean veel usaldab teda, pärast kõike, mida Sam talle teinud on (semmis deemoniga, kes tahtis neid hiljem tappa; ei öelnud Deanile, et tuli Põrgust tagasi mõni tund peale sinna sattumist, Dean arvas, et ta oli seal aasta sees; ei öelnud enda vennale, et tal pole hinge, see jäi alla põrgusse, aga nad said selle hiljem tagasi; semmis taaskord sama deemoniga, kes oli püüdnud neid tappa ning hiljem proovis uuesti; valetas nende vanaisa kohta; ei püüdnud otsida enda venda). Müts maha mehe ees, kes peale seda suudab veel enda venda usaldada. 

Homme avatakse Tartu Näitustes selle kevade oodatuim motohuviliste paradiis "Motoexotika 2013". See you there?

Motoexotika 2013

Canova, David, Monet, Delacroix ... Camus

Kolm tundi järjest kunstiajalugu pole tore õppida. Nimed jäävad koos maalidega küll pähe, kuid kõik see informatsioon ajab pea lihtsalt valutama. Umbes neli teemat seitsmest ilusti juba selged ning homme õhtul ülejäänud ja kiire ja korralik ülekordamine, et kõik oleks teisipäevaseks tööks ilusti peas. Ma oleks täiega õnnelik, kui seekord saaks arvestusest ära. Viimased kaks aastat olen ma liiga laisalt käega löönud. Aga mitte enam. Peaasi, et ma arhitektuuri ei saa - I kind of hate it.

Camus oli enda teoses "Katk" kirjutanud - "Ta püüdis mõttes kokku võtta kõike, mida ta sellest haigusest teadis. Ta mälus vilksatasid arvud ning ta meenutas, et kolmkümmend suurt katkutaudi, mida ajalugu tunneb, on nõudnud umbes sada miljonit ohvrit. Aga mis on sada miljonit surnut? Alles sõjas hakatakse vähehaaval mõistma, mis on surm. Aga kuna inimese surmal on kaalu ainult siis, kui me oleme seda oma silmaga näinud, ei paku ajalukku hajutatud sada miljonit laipa kujutlusvõimele rohkem ainet kui suitsuvine. Doktor meenutas Konstantinoopoli katku, mis Prokopiose järgi oli nõudnud üheainsa päevaga kümme tuhat ohvrit. Kümme tuhat surnut, see on viis korda nii palju, kui palju mahub rahvast suurde kinosaali. Jah, see vahest aitaks mõista. Kui koguda viie kino publik, viia nad linnaväljakule ja lasta seal hunnikus surra, siis vähemalt võiks sellele nimetule hunnikule anda tuttavate näod. End loomulikult on seda võimatu teostada. Ja kes pealegi tunneb kümmet tuhandet nägu? Muidu, sellised inimesed nagu Prokopios ei osanud ju arvutada. See on ammu teada."
Kas me oleme tõesti nii ükskõiksed ja hoolimatud? Kinni omas arvamuses, enda vaadetes ja uskumustes, et meile on vaja käega katsutavat tõendit, et me usuksime? Ilmselt küll...

White lines ... will bring me home

“You've gotta dance like there's nobody watching,
Love like you'll never be hurt,
Sing like there's nobody listening,
And live like it's heaven on earth.” 

William W. Purkey

Üks kõik kuhu me ei lähe, millised mõtted ja unistused meil peas ei oleks, mingi hetk leiame end siiski seisma ja tagasi vaatamas, vaatamas tagasi kodu poole, kust kõik alguse sai - meie ise, meie unistused, lootused, läbi elatud valu ja armastus ning inimesed, kes hoolivad kõige rohkem ja kes väärivad kõige suuremat armastust meie poolt ...

Järjekordne päev selja taga, mis sai läbi elatud puhates. Kümnest ülesse, lõuna ajal sai natukene kunstiajalugu vaadatud (loe: paar minutit sirvisin pikka konspekti) ning vaatasin edasi Instant Stari - kunagi ammu sai seda vaatama hakatud, aga jäi pooleli, kuna lihtsalt kuskil polnud episoode üleval, aga nüüd olen uuesti rajal. Peagi jõuan kolmanda hooajaga lõpuni ning siis saan edasi vaadata Reaperit ja Supernaturali. Tegelikult peaks hakkama tõsiselt õppima ning rohkem lugema, et oleks ikka millestki kirjutada elu kõige tähtsamas eesti keele kirjandis. Camus ootab lõpetamist, Hurakami, Bradbury, King ja Sparks alustamist - raamatuid mul riiulis jagub, mis ootavad enda järge. 

 

It just got stuck in my head ... let me introduce you Alexz Johnson - White Lines

Behind curtains

If you have built castles in the air, your work need not be lost; that is where they should be. Now put foundations under them.  Henry David Thoreau

Esiteks - kõigile noortele ja vanematele naistele head naistepäeva! Ma loodan, et Te olete enda roosid ja koogid ilusti kätte saanud ning nendega suu magusaks teinud.
See nädal on jube kiiresti jõudnud esmaspäevast reedesse ning põhimõtteliselt järjekordne nädal on selja taga. Üks nädal veel ja siis on v a h e a e g. I just can't wait. Loomulikult tuleb ennem üle elada bioloogia eksamikursuse töö, kunstiajaloo töö, mis on iga treffneristi õudusunenägu, kui Keerbergi tööd välja arvata, neljapäevane inglise keele aegade ja verb patterns'i töö ning järgmisel reedel oleva eesti keele proovieksami. Viimane kord sain ilusti üle 90 punkti, äkki veab ka seekord. That would be very nice.

Päike muutub iga päevaga aina soojemaks, olles paras kiusupunn, sest ilm ise on veel vägagi talvine ja üpris krõbedate külmakraadidega hommikul. Tahaks talvemantli varna visata ning otsida ülesse mõne kevadise seeliku või kleidi, aga jahm ... jahe on nagu veel. Pole erilist soovi minna kahekümne külmakraadi juures hommikul kleidiga majast välja. Isegi pükste ja talvemantliga on jahe. Samas külmavares nagu ma olen ... mul on pidevalt jahe. Ometigi 24/7 paarikümne kraadiseid ja päikesepaistelisi ilmi lihtsalt ei soovi, vähemalt nii ma kipun arvama. Loodetavasti pole asi nii hull.

 Kell saab peagi pool kümme ning et päästa teid ja ennast suuremast piinast minu kirjavigade ees, sest ma olen üsna kindel, et neid on siin piisavalt, võtan oma neli asja ning lähen kõrvaltuppa :)
Ilusat nädalavahetust :):)

Just keep on moving... fighting...

"Sometimes we give up on our dreams before we've even stretched out our wings to take flight. Fly to the stars!"

Nii tore on omada kalendrit, mis igal hommikul tervitab positiivse sõnumiga, mis ei lähe kunagi kokku taustal oleva pildiga. Kas see on taotustlik või ei, kuid lahe ... paneb mõtlema inimesele, kes selle kujunduse kunagi ammu välja mõtles. Mingi põhjus peab sel ju olema. 

Koolist ning suht tühjadest päevadest ei hakka ma parem rääkima - there's just nothing to say, school is almost over and real life is getting closer.  Lõpuni pole tõesti enam palju jäänud, kuid ometigi tunnen, kuidas jõud hakkab vaikselt kaduma ning asemele tekib nn suva tunne. "Läheb kuidas läheb" tahaks öelda, kuid pole ju nii. Praegu on just see moment kui peaks veelgi kõvemini pingutama ning koguma julgust, et astuda peagi ellu, kus me peame ise hakkama saama.