All or nothing

Detsember on poole peal ja imekombel leidsin sellise toreda koha jälle üles nagu Blogger. Ma ei hakka isegi vabandama, et pole mingi sada aastat kirjutanud. Aga nähes, kuidas te kõik siia kirjutate, siis ma lihtsalt ei suutnud enam arvutihiirt ja klaviatuuri oma sõrmedega eemal hoida.
Aga mida ma olen siis viimased kolm kuud teinud - ikka sama tore lugu ehk ülikool, saalihoki ja kui aega üle jääb, siis saab ka paar tundi magada. Aga samas ei saa kurta, et ma oleks väsinud, stressis või omadega kinni. Just tänu pidevale tegevusele suudan hoida selget meelt, sest kui mul oleks vabaaega lihtsalt liiga palju, läheks ma ilmselt hulluks. Ja enne kui te hakkate küsima miks - ma lihtsalt ei tea...

Igatahes üleval olevatel piltidel on olnud 2014. aasta detsembri kõige kenamad hetked. Tegelikult on puudu veel üks tore hetk või pigem toredad kaks nädalat praktikat, mis mul 19ndal ära lõppeb, aga veider oleks teha sõbrakas enda patsientide ja juhendajaga, kuigi see oleks päris tore pilt. Aga ma püüan mingi pisikene fotomeenutuse ka sellest teha. Saaksin eputada ka enda eriti kobeda juhendajaga, keda ma tean nagu keskkooli algusest saadik. Saatus on ikka kummaline tegelane.

Ja nüüd lõpetuseks üks kena laul