Ma veetsin umbes tund aega enda vabast ajast, et lükata puhtaks enda maja esine, aga, noh, vaadates hetkel taevast alla tulevat lumekogust, siis ma peaksin peagi uuesti välja kobima ja lumelabida uuesti kätte võtma. Mul pole midagi selle vastu, kui ilusat valget lund sajab, aga miks ei võiks see sadada siis kui pole minu kord lund lükata. Oehh.. aga ilus on siiski vaadata neid helbeid, mis moodustavad maad katva valge vaiba, kus on hea pikali heita ja selgel ööl tähti vaadata.

Hetkel siis sai oma mõtted kirja pandud :)
äkki lisandub veel midagi täna :D

Palju õnne, kallis Eesti Vabariik!!

Viimaks ometi nädalavahetus ning mitu päeva puhkust. Peale minu viimast posti pole eriti midagi juhtunud - everything is like it has always been. Eile sai siis meie riik 94-aastaseks, kes veel pole tähelepannud, ning ma veetsin selle uhkelt kodus. Õhtupoole sai umbes tunnikene väljas oldud ja koeraga jalutamas käidud, kes läks puhta lolliks kui metskitsi nägi üle tee kargamas. Jahm, siis kui nad olid meil õue peal, siis oli küll haudvaikus. :)

Tänase veedan ka ilmselt uhkes vaikuses üksinda kodus, loen Stendhali, kuulan Flyleafi või In This Moment'it - tema jäi viimasena mul playlisti mängima eile, ning külastan umbes tunnikene kohalikku metsa.

Homme - well, see on alles kaugel ning plaane pole. Seega juhul kui midagi põnevat plaanis, siis räägin sellest homme või alles esmaspäeval, mis on mul V A B A !!!!!

Sometimes all I need is a escape from reality to set things right

Neljas periood on kestnud kõigest kaks päeva ja juba ma tahan koolist põgeneda. Kõik see rutiin, milles ma iga päev elan, surub pidevalt peale ning mul on juba raskusi leida hingetõmbe pausi, et pühendada kas või mõni hetk ainult iseendale. Olgu see hetk kas või viieminutiline, peaasi, et ma saaksin mõtted eemale tegelikkuselt ja teha midagi, mida ma tõesti armastan. Õnneks on see kord meil kahe päeva asemel neli vaba päeva - just kui nädalavahetus ruudus. Jahm, kohe näha, kus mõtted on :D

Ma tahaksin täiega kirjutada, aga selleks on mul vaja aega, et mõelda, fantaseerida, realiseerida, magada - iga hea mõte sünnib siiski unenäost, mitte tegelikkusest; kirjutada, kohendada ja lugeda. Kas keegi võiks enda elust mulle umbes paar tundi laenata?

“Books are the perfect entertainment: no commercials, no batteries, hours of enjoyment for each dollar spent. What I wonder is why everybody doesn't carry a book around for those inevitable dead spots in life.”

Stephen King

Viimaks on arvestused möödas ning järgmised 8 nädalat saan ma rahulikumalt hingata. Tegelikult - mitte eriti, sest meil algab tavaline ajalugu ja kunstiajalugu. Olgu, võib-olla kunstiajalugu ma isegi taluksin, aga mulle ei meeldi seda õppida pähe nagu mingit tobedat luuletust. Tavalisest ajaloost ma isegi ei räägi. Paljud teavad minu suhtumist ajaloosse - 50% spekulatsioone ja 50% tõe moonutamist. Ainukene lootusekiire sombuses taevas on matemaatika. Olgu, vähesel määral ka keemia ja natukene ka füüsika. Esimene periood üle kahe aasta polnudki nii hull. Ning kuidas ma saan unustada ka meie kulla kallist eesti keelt - minu grammatika on niigi võssa jooksnud. Minu uue perioodi lubadus - eesti keeles ma läbi ei kuku.
Minu väikeseks kurvastuseks on vene keel läbi, viimane tund oli neljapäeval. Periood tuli neli ja kokkuvõttes aasta ka neli. Kõlab ju hästi, aga see ei tähenda, et ma oskaksin seda keelt rohkem kui neli kuud tagasi. Olgu, natukene parem ta on, aga siiski - minuga ei maksa vene keeles rääkida, sest ma vaatan pidevalt küsivalt otsa, püüan meelde tuletada sõnu ja moodustada lauseid, mis on grammatiliselt väga valed.

Reedene päev möödus tervenisti kodus - olgu vahepeal käisin mõni tund metsas ja õhtul läksin Iti juurde. Põhimõtte siiski õige. Ma ei pidanud ju minema kooli. And that's a good thing.
Paljud inimesed salgavad maal elamist, seostades seda lauda ja loomakasvatusega, aga tegelikult pole asi nii. Elamine vanas talus, ilma, et sul oleks põllumaad, mida harida, ja lehmad, keda iga hommik lüpsta, on ka maal elamine. Sa oled sõltumatu linnast, elades pisikeses külakeses, kus kõik teavad kõiki. Pealegi on sul kõik ilus käe-jala juures. Minu puhul kas või mets oma ilu ja rahuga.
Mind see vähemalt võlus.

Eile ja täna sai lihtsalt mõnusalt aega viidetud.

Püüan homme uue postiga lagedale tulla.

Head õhtut!

"Heart means everything"

Terekest! Nii, täna on sõbrapäev, seega kõigile neile, kes viitsid mu blogi lugeda - Head sõbrapäeva! Käimas on hetkel siis arvestuste nädal. Täna oli füüsika suuline arvestus, mis oli isegi oodatust lihtsam ja põnevam, kui ma eile kodus arvasin. Küllap on tegu siis õnnega, mis põhineb juhusel, millest sai eile mitu tundi esseed kirjutada. Aega kulus, aga valmis sai ja samuti ka saadetud. Loodetavasti ma väga mööda ei kirjutanud ning saan vähemalt 4 selle eest. Juhul kui eelmine aasta tahtsin ma lihtsalt arvestused ära teha, ilma et ei peaks minema kordusarvestusele, siis tänavu pingutan ma rohkem. Eile tundus kolm edukana, aga täna tundub see täieliku laiskusena, sest ma tean, et ma olen rohkemaks suuteline.

Minu ja Dostojevski suhted pole endiselt paranenud - püüdsin lugeda nädalavahetusel neid lõike, mida õpetaja oli soovitanud lugeda, aga mul puudus täielik motivatsioon ja tahe. Mul tekkis vastumeelsus Dostojevski vastu. Küllap ma pole veel valmis teda lugema ning peaksin mõne aasta pärast uuesti proovima. On raamatuid, mis on mõeldud kõigile, ja on raamatuid, mida suudavad lugeda vaid vähesed ja peavadki lugema.

Kahjuks homme on kirjandus. Aga mis siis ikka, tuleb minna ja rääkida tõde, olgu see milline tahes.

Head sõbrapäeva jätku!
Your daydreamer.

Ma vist ei hakka vabandamagi, et minu viimasest postitusest on möödas juba mitu nädalat. Põhjused on samad, mis tavaliselt - aja puudus, väsimus, laiskus ning informatsiooni puudus. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma elan igavat elu.
Järjekordne periood on kohe-kohe läbi ning jäänud on veel kaks perioodi suvevaheajani, mida ma ootan tõesti õhinal. Seekord ma püüan moodustada mingisuguse nimekirja tegevustest, mida ma pean kindlalt tegema. Näiteks - juba eelmine aasta oli mul plaanis teha vastu koolialgust väikene nädalapikkune jalgrattamatk Saaremaal. Mine sa nüüd tea, kas ma viin selle läbi üksinda või mitte. Samuti on mul nimekirjas ka tätoveering, mis kaunistab arvatavasti mu nahka minu sünnipäevast alates igavesti.

Viimased 10 päeva olen ma maadelnud Dostojevskiga, kes jääb mulle pidevalt kaugeks ning isegi nihkub veelgi kaugemale, kui ma püüan temast ja tema romaanist "Idioot" aru saada. Läbi lugesin selle siis eelmine suvi. Ühtegi emotsiooni see minus kahjuks ei tekitanud ning kohati tahtsin ma selle lihtsalt käest ära panna ja mitte kunagi enam avada. Ometigi pidin ma seda siiski uuesti puutuma ning peale neid pikki arutelusid klassis hakkan ma isegi temast natukene aru saama, aga see ei tõsta ta heade nimekirja minu silmis.

Ma tahaksin täiega kirjutada - kuid ma ei suuda midagi kirja panna. Sõnad ilmuvad küll paberile, aga nendes puudub see mõte, mida ma tahan, et nad edastaksid. Samuti sooviksin, et mul oleks rohkem jõudu ennast sundida ja rohkem aega, et seda oleks võimalik ka teha. Ma pole just kõige kergem isiksus, kellega koostööd teha ja üksmeelele jõuda. Damn ... miks peab ise enda sundimine nii raske ja vaevaline olema.

Mis veel??? Nagu polegi midagi. Kõik vana viisi, aga ma püüan teid edasipidi uute uudistega kurssi viia.

Bye-bye,
your daydreamer...