Head uut aastat!

“Friends.
They aren’t any such thing as good friend or bad friend.
Maybe there are just friend.
People who stand by you when you're hurt and who helped you feel not so lonely.
Maybe there are worth being scared for and hoping for and living for.
Maybe worth dying for too.
If that what has to be.
No bad friends.
Only people you want.

Need to be with.

People who build their houses in your heart.”

Stephen King

Kuulates tuult akna taga, ohkan ma tahtmatult, viies silmad tühjale toale. Üksindus. See käib meiega pidevalt kaasas, lahkumata kordagi kõrvald. Lihtsalt paljud ei tunneta seda, sest neil on pidevalt keegi lähedal, kellega koos olla. Erinevalt minust hetkel.

Vaatasin tänase päeva jooksul läbi kaks filmi - "Footloose" (2011) ning "Angels Crest" (2011). Üks parem kui teine. Soovitan mõlemat kindlalt läbi vaadata.

24. detsember ning käes on jõulud. Meie maja pole kuigi jõululik, ainult mõned üksikud kaunistused ja peagi ehime ka ühe ära kuivanud männioksakese, mille me mampsiga täna päeval metsast leidsime, ning kutsume seda seejärel meie armsaks jõulupuuks. Jõuludele omast tunnet pole ma aastaid nautinud. See pole seotud lume puudumise või väheste kaunistustega. Pigem on see seotud selle kokkuhoidmisega, mis meie peres puudub. Täna nad tülitsesid jälle ning seejärel suunab mu ema kogu oma viha mulle, mida ma talun viimastel päevadel aina vähem ja vähem. Kas see kõik ei võiks lõpuks ometi läbi olla? Veel parem - kas poleks võimalik aega tagasi keerata ning muuta kõik selliseks nagu see peaks olema? Kas seda on tõesti liiga palju küsida jõuludeks? Küllap on...
Ühe inimese õnnetus on teise inimese õnn. Kahju ainult, et mina pean pidevalt olema see inimene, kes saab pettumuse osaliseks ning jagab seda ka teistega.

Häid jõule neile, kes seda naudivad!!

Homne päev veel ja siis algab vaheaeg. Minu oma algab küll kenasti - luumõraga paremas käes. Arvatavasti pärast tänast ma nii pea saalihokit mängima küll ei lähe. Vähemalt mitte väravasse ning eriti veel siis kui vastaseks on poisid, kes tahavad hirmsasti võita. Parema käe väikesõrm kahe kepi vahele, mis mõlemad püüavad tabada täisjõul palli, mida sinu sõrmed puudutavad, pole tore. Traumapunktis ootamine on alati kõige toredam. Täna oli see põhimõtteliselt inimtühi, aga kulus ikkagi üle tunni, et saaks kinnitust, et midagi katki pole, ja et nad su käe kinni seoksid. Valutab endiselt jubedalt, silmad liiguvad juba valuvaigistite poole, küllap peagi võtab kaks tükki sisse. Nagu ma endale isale ütlesin ja hiljem ka Itile - "Piimajoomine on ikka ära tasunud".

Kolmapäev oli lihtsalt jube. See algas vene keelega ning kuigi möödas on umbes nädal vene keele arvestusest, tundsin ma, nagu poleks aastaid seal tunnis istunud. Igastahes arvestuse sain 4- :) mind ei huvita see miinus seal taga, sest neli on ikkagi neli. Ise arvasin, et läheb hullemalt, aga võta näpust. Polegi võib-olla nii koba sootuks. Kirjandus oli normaalne, suht igav tegelikult, mis tõttu veetsin oma tunni endale tätoveeringut disainides. Peale seda oli keemia, kus ma tundsin uuesti seda tunnet, nagu poleks seal tunnis aastaid olnud. Õnneks peale 10 minutit hakkasin jälle midagi taipama ning sain seda ka lihtsa arvutusülesandega tahvli ees tõestada. :D
Zooloogia oli vist sel päeval kõige huvitavam - võtsimine ümarussid lõpuni ning täielikult võtsime läbi rõngussid.
Jaanuarist algab keemiapraks, mis pole kahjuks nii huvitav kui eelmine aasta. :( Neljapäeviti peale kaheksandat tundi ehk siis kell 16.00 Tartu keemikumis. Enne seda kaks tundi vabaaega, eks siis näeb, mis tegema hakkab. Kindlasti sööma, aga sellele ei kuluta keegi meist kahte tundi :D

Täna õhtul siis põhikooli jõulupeole. Buss läheb alles 17.30, mis tähendab, et aega veel on. Küllap pistan endale midagi veel hamba alla ja siis hakkan sättima. See talv läheb kingitus kindlalt Iti jõulupuu alla, aga peab veel vanematele ka midagi ostma. Tänavu on kahjuks eelarve veelgi väiksem, mis tõttu peab kõvasti kokku hoidma, sest ma nägin kauabamajas armsaid kõrvakaid - hõbedast gekod. :D

“Remember, Hope is a good thing, maybe the best of things, and no good thing ever dies.”

Stephen King

Igas halvas olukorras ütlevad inimesed, et tuleb hoida lootust ja uskuda paremate asjade olemasolule. See pole aga nii lihtne kui nad arvavad, eriti veel siis kui kellelgil teisel pole sinusse usku. Minu puhul on selleks mu ema, kes laidab maha kõik mu unistused ning kordab ainiti mulle, kuidas mul miski ei õnnestu ning minust pole mingit kasu. Vanasti ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest mul oli usku iseendasse, aga kuuldes, kuidas sulle lähedased inimesed seda pidevalt kordavad, hakkad sa peagi ka ise seda uskuma. See juhtus minuga. Ma püüan leida oma kuldset keskteed, aga seda just kui pole. Ma tunnen ennast halli puzzletükina, mis ei sobi pilti. Ma tahaksin nutta, aga neil ümmargustel kuulikestel pole seda jõudu, et midagi muuta. Ma olen üksi selles julmas maailmas. Kuigi ma näen, tunnetan inimesi enda ümber, ei tunne ma ennast ega midagi muud peale üksinduse ja kurbuse. On inimesi, kes kuulavad, aga nemadki kord kaovad ning koos nendega kaob ka osake minust.

I want to feal,
I want to belong,
I want to know where I belong...

“If you don't have time to read, you don't have the time (or the tools) to write. Simple as that.”
Stephen King

Ma tean, et ütlesin eelmises postis, et mata pole nõme. Tänane arvestus lükkas selle väita ümber. Nõmedamaid ülesandeid pole võimalik töösse panna. Paljud neist lahenesid sellise võttega, mille peale ei tule ükski matemaatika doktorant ning meie pidime neid oskama. Pusimist oli palju, aga tehtud see sai ning ühtegi lahendamata ülesannet mul polnud. Kõik tulid välja, kontroll tuli kõigil välja ning puhtandile mahtus kõik täpselt ära.

Homme on siis eesti keel ... ma tean, et ma olen eestlane ja peaksin sellise asjaga toime tulema igal hetkel, aga kokku-lahkukirjutamine pole minu jaoks. Kuigi on olemas kindlad reeglid, on erandeid alati rohkem ning see ajab pea sootuks sassi. Õnneks on meil abimees ÕS kõrval ning kui veab, siis saab kasutada ka tarka pinginaabrit.

Varsti on aasta lõpp ning jäänud on vähem kui 8 kuud mu sünnipäevani. Õnneks läheb aeg kiiresti ning peagi saan nautida täisealiseks olemist. Näiteks tätoveeringu tegemist ilma vanemaloata. Mu paps on sellega nõus, sest see on siiski minu keha ja ma tean, mida ma sellega teen. Mu emaga pole nii kerge, ma oleksin selle armsa pisikese pildi enda nahale saanud arvatavasti juba see kuugi, aga ta hüppas alt ära. On alles tüüp.
Igastahes ma tean, mida ma lasen endale teha ja kuhu, aga ma pean leidma veel kindla kujunduse. Ma olen leidnud paar tüüpi, kes oleksid nõus tegema tasuta kujunduse, tingimusel, et ma pärast teen sellest pilti ja saadan neile, et nad saaksid sellega uhkustada. Aus ära, või mis? :D

Matemaatika pole keeruline, kuid ta lihtsalt ei sobi igale inimesele. Seega lõpetage selliste lausete ülesmärkimist nagu "I hate math and math hates me" või "Math kills rainforests". Keegi ei palu teil kasutada vihikuid selleks, et täita need joonistustega, mis võtavad erinevate valemite ja ülesannete ruumi. Joonistused ei tee teid targaks, aga matemaatikas võite aeg-ajalt ka midagi kasulikku õppida.

Täna oli siis bioloogia arvestus, mis oli normaalne, kuigi seal olid mõned lollid küsimused -.- .... Homme matemaatika :D I can't wait. Teema on hea ja huvitav. Hõlmab rohkem valemeid ja võrrandite/võrratuste nuputamist. Ma ei salli ülesandeid, kus antakse mingi pikk tekst ette, mis ei puutu kuidagi ülesandesse ja/või lahenduskäiku. Graafikuid ma ei salli, sest esiteks need võtavad palju ruumi vihikus ja teiseks neid pole võimalik kunagi täpselt koostada ega lahendeid kontrollida. Võrrandil, mis sisaldab muutujat, on lihtne kontrolli teha ning kui sinu vastus ei sobi, siis tead, et tegid kuskil vea ning saad selle ära parandada. Jadas see kahjuks võimalik polnud ning veel vähem on võimalik seda rakendada graafikute puhul.

Matemaatika ei ole nõme, vaid aine inimestele, kellel on hea suhe arvudega.

Head õhtut!!

Evolutsioon - kumb oli ennem kana või muna?

Silmad enda ees olevasse bioloogia vihikusse suunatud, silmitsen ma neid 11 tähte - evolutsioon. Darwin, Lamarck ja palju teised kulutasid terve elu oma evolutsiooniteooria tõestamiseks ja kujundamiseks, et me saaksime selle endale viieks minutiks pähe ajada ning bioloogia arvestuse ära teha. Kas see pole mitte ebaviisakas? Nemad pühendasid sellele terve elu ja meie vaid loetud minutid.

Minu viimasest postist on tõesti möödas taaskord hulk aega, aga mis teha kui mu elu on igav ja üksluine. Iga asi ja isik on just kui hamster rattal, püsides muutumatuna ning andes pidevalt samu vastuseid.

Eelmine nädal möödus üllatavalt normaalselt, koolis polnud väga palju õppida ning kodus oli ka enam-vähem vaikus ja vabadus. Saanud viimaks enda kätte papsi läpaka, kust ma hetkel ka kirjutan selle posti, on mul võimalus kirjutada igal pool ja igal ajal. Just nagu praegugi - istun koolis kolmandal korrusel vene keele klasside juures, kuulan Marilyn Mansonit ja naudin sooja radikat enda selja taga. Jahm, koolis on jahe, kuigi väljas valitsevad ilusad ümmargused plusskraadid. Lund ka enam ei ole :( viimased riismed koduaias sulasid ka eilse päeva jooksul ära ning kõik on jälle masendavalt roheline, pruun ja tume. Väga põnev detsembri kuu kui aus olla :D

Praegu käib igastahes arvestuste nädal. Täna oli meil vene keel, milleks ma õppisin eile 7 tundi ja laupäeval 5 tundi, ometigi suutsin lollakaid vigu teha. Noh ega ma pole just keeltes väga tugev ka, eriti mis puudutab vene keelt. Inglise keele sain selgeks praktika teel, aga vene keelt pole võimalik sedasi õppida, sest mul esiteks pole seda kellegagi rääkida ning teiseks pole mul seda vaja, sest nagu ma emalt kuulsin, kolime me võibolla peale gümnaasiumi lõppu Eestist ära. Kurb, sest mulle meeldib see maa. Õnneks pole see kindel veel, sest ma ei taha lahkuda siit nii pea, kuigi mul on kavas minna peale gümnaasiumit välismaale õppima. Aga eks vaatab, kas see ka tõeseks saab.
Homme on ajalugu, mis pole jälle minu aine. What a joy :D

Pimedad vihmased õhtud ja Gunnar Graps

Esiteks mul on väga kahju, et ma pole siia ammu midagi postitanud, aga lihtsalt midagi märkimisväärset pole juhtunud. Kool on sama igav nagu kaks kuud tagasi, võib-olla zooloogia praktikum on selle natukene huvitavamaks muutnud. Õpetajad on samasugused tähenärijad ning püüavad meile võimalikult palju tarkust pähe ajada. Koolimaja on sama suur ja sama ülerahvastatud nagu eelmine nädalgi. Vähemalt jõulukaunistused tänaval ja see armas jõulukuuseke sööklas suudavad viimased nädalad talutavamaks muuta.


Esimene advent, mis oli nädal aega tagasi, möödus vägagi huvitavalt. Tuli vihma nagu oavarrest, õues olid ilusad ümmargused plusskraadid ja tuul ähvardas korduvalt elektri ära võtta, koos katuse ja kõige muuga. "Just nagu oktoober," ütles mamps. Noh küllap loodus ärkas valel ajal ning arvabki, et endiselt on oktoober. Ei meie surelikud ju tegelikult tea, kuidas see kõik toimib.

* * *

Ärevas vaikuses seisab üks väike maja
kuid hingamiskahinat on kuulda seal
kas on keegi eksinud teelt
või üksik mööduja
jääb öösse puhkab jalgu
või hoopis viirastuse need
õud saladuslik näib
üks kummaline valgus

Valgus, siniheleroheline valgus
see kõrgu-ses kiirgab he--le valgus
tundmatu ja kirgas öine valgus
mis lummavalt kinni hoiab
Valgus, siniheleroheline valgus
see kõrgu-ses kiirgab he--le valgus
tundmatu ja kirgas õine kiir
ei tea kust on tulnud ta

Uksega koputab hinged on roostes
ammu raske tal üksinda aina oodata
Uksega koputab hinged on roostes
ammu raske tal üksinda aina oodata

Uksega koputab hinged on roostes
ammu raske tal üksinda aina oodata
kordi lugematuid neid
kui kutsub tuttav hääl
mis hinges iial ei vaibu
tunned leeki südames
ning ärkad silmad vees
näed kaugenemas valgust

Valgus, siniheleroheline valgus
see kõrgu-ses kiirgab he--le valgus
tundmatu ja kirgas öine valgus
mis lummavalt kinni hoiab
Valgus, siniheleroheline valgus
see kõrgu-ses kiirgab he--le valgus
tundmatu ja kirgas õine kiir
ei tea kust on tulnud ta

Nii igal kevadel umbrohtu kasvada
saada nii igal sügisel pale samblast hall
Nii igal kevadel umbrohtu kasvada
saada nii igal sügisel pale samblast hall
saabub hommik ööst saand hall argipäev

Gunnar Graps "Valgus"

Eile käisin üle pika aja teatris koos mampsi sõbraga, kes oli kunagi ammu tema töökaaslane ja ülemus PRIA's. Tore on näha vanu tuttavaid, isegi juhul kui pole nendega kuid rääkinud. Käisime siis vaatamas Tartu Uues Teatris kontsert-ettendust "GGG : Raudmees. Odysseuse eksirännakud" ehk siis muusikaline viirastus Gunnar Grapsi elust ja loomingust. Need, kes käisid vaatamas RUJA etendust, soovitan teil ka see kolme-nelja tunnine lavastus ära vaadata. Pileti hind oli küll natukene krõbe 17euri, aga oli seda väärt. Praegustki veel kumisevad kõrvad trummidest. Peaosatäitja Juss Haasma, nooruk, kes oskab laulda, näidelda, trummi mängida ja näeb hea välja, tegi suurepärast tööd. Kellel soovi, siis kraapige raha kokku ja minge vaatama. Teil avaneb võimalus veel 5., 6., 7. ja 8. detsembril.

Juss Haasma as Gunnar Graps

Muusikaajalugu on nõme..
Liiklusummikud on nõmedad..
Kaupsi tsillerid on nõmedad...
Altvedajad on nõmedad...


Minu tänase päeva negatiivsed pooled said siis ette loetud. Muusikas oli töö, milles ma täiega feilisin - taaskord - ning nüüd siis õpin vene keelt. Tavaliselt kuulub see ka päeva negatiivsete külgede alla, kuid täna mitte. Esiteks teema on suht lihtne - meil on laused, kus on tühik, kuhu käib siis üks pöördes olev tegusõna. Esialgu kõlab nõmedalt, kuid õnneks on meil tegusõna algvorm sulgudes ning kõik sõnad pöörduvad põhimõtteliselt põhireegli järgi. :D
Enne muusikat sain ma aga teada, et pean õhtul spordinädala raames mängima meie klassi KORVPALLI võistkonnas. Huvitav, kuidas küll 157cm pikk inimene ja korvpall kokku sobivad ... mmmm... üllatavalt hästi. Me jäime kolmandaks, mis on tegelikult üllatavalt hea koht, sest meil oli üks inimene puudu ja väga palju algajaid. Mäng polnud küll selline nagu televiisorist näidatakse, vaid 4T ja 4P ning 5 minutit mänguaega ehk siis neli tütrukut mängivad viis minta ja siis 4 poissi viis minta.
Meil oli teoreetiliselt kolm mängu, millest mängisime reaalselt 2. Esimene mäng oleks pidanud olema 10D'ga, kuid tüdrukud ei ilmunud kohale ning poisid andsid alla. Teine mäng oli 12B'ga, mis läks mitte just kuigi hästi. Enne poiste mängu oli seis 8:1 nende kasuks, kuid see üks punkt oli minu visatud :D Karistusvise vabaviskejoone tagant. It made the game perfect. Samuti ka Kaarel K. 3-punkti visked, mida tulin roduna.
Igastahes nüüd siis kodus, kuulan kuidas kass mingit kellukesega mänguasja taga ajab ning kordan vene keelt.

Minu väike Aleksander Norris aka Sannu aka Jänku-Onu

Õhtust!
Ma tean, et minu viimasest postist on möödas väga palju aega. Ega midagi erilist pole ka juhtunud, millest kiheleks rääkima. Tavaline värk iga päev - kool on igav, õhtud on sisutud. Ainukene progress on toimunud minu jutuga, mille valmimistähtajaks lubasin ma järgmise aasta novembrit/detsembrit. Loodetavasti jõuan selleks ajaks ka valmis.

Nii, neljapäeval 17. novembril oli meil koolis tõlkevõistlus. Anti ette inglise keelne tekst ning sa pidid selle 90 minutiga eesti keelde tõlkima, kus juures võisid kasutada interneti sõnastikke ja paberkandjal sõnastikke. Mul sai see valmis umbes poole tunniga. Tekst polnud eriti raske, aga samas polnud see ka selline, mille tõlmisega sai hakkama ilma sõnastikuta. Mõni lause oli küll selline, et pani kukalt kratsima ning alles kuuendal läbilugemiskorral sai pihta, mida mõeldakse. Loodetavasti läks mul hästi.

Reede möödus kiirelt, ainult kuus tundi ka ju. Kuigi samas viimase kahe kohta, milleks oli inglise keel, sai pigem öelda loeng. Meid külastas Ryan Mitchell Suurbritannia saatkonnast. Algul olin ma vägagi kindel, et tuleb selline igav poliitiline jama, kuid ma eksisin. Mitchell rääkis vägagi huvitavalt nii UK parlamendist, Suurbritanniast endast kui ka enda tööst. Thumbs up - A+.

Peale kooli, kuskil poole üheksa aegu sai mindud Iti juurde. Selline väike tüdrukute õhtu. Vaatasime filmi "Zombieland". Minu jaoks oli see vist neljas kord, aga Jupats nägi seda esimest korda. Tegu pole just õudusfilmiga, need kes seda näinud, teavad, millest ma räägin.

Magama sai mindud umbes kahe paiku hommikul ning äratus tuli alles lõunal. Seega kohustuslikud 8 tundi sai magatud. Hommikusöögiks pannkoogid ja kakao, otsustasime edasi tsillida netis, otsutades vaadata filmi "Just Wright", mis on tõeliselt nunnu film. Ma pole ise eriline romantik ega salli ka see tõttu romantilisi filmi, aga see oli tõesti väga armas. Ma ei hakka siin midagi küll spoilima, aga soovitan vaadata kindlasti.
Tänaseks kõik siis..

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, KERTTU!!!

Eesti vs Iirimaa - kohtunik peaks ikka vahet tegema näitlemisel ja tegelikul veal

Põhilist uudist teavad juba kõik, kuidas Eesti kaotas Iirimaale 0:4. Ausalt öeldes ei pane eriti imestama, sest Eesti pole kunagi olnud eriline jalgpallimaa. Me oleme head individuaalsetel aladel, näiteks suusatamine ja kergejõustik, kuid meeskonna mäng pole meie rida. Samuti tahaks norida kohtunike kallal. Ise sai eile teravalt mängu vaadatud ning kas mulle tundub või peakohtunik oli Iirimaa toetaja? Eestile vilistati vigasid seal, kus neid ei olnud, ning esimene kollane kaart meile - iirlane hüppas üle meie mehe jala, tegi kaks sammu täis tallal, heitis pilgu üle õla ja kukkus siis kõhuli. Jalgpall on alati olnud seotud näitlemisega, aga see on juba liig.
Ning ma ei tea kui paljud panid tähele, et see käik, mis viib kohtunike ja mängijate riietusruumidesse asus Eesti fännidele mõeldud tribüüni juures. Vaene kohtunik. Enne äraminekut nägi veel tuhandeid eestlasi, kes teda vihkama hakkasid peale mängu.
Kokkuvõttes poleks Eesti isegi siis võitnud kui kohtunik oleks olnud tõesti erapooletu. Iirimaa on hoopis teisel tasemel kui meie mehed. Aga samas au meie omadele ikka, sest jõuda nii kaugele - see on kõva sõna. Samuti tänu peatreener Rüütlile, kes on head tööd teinud.

Pettunud..

Lõpuks ometi paistab nädalavahetus. Ma ei jõua seda ära oodata. Kuigi samas ma ei tee midagi eriti erilist, välja arvatud vene keel, mille teksti ma ära tõlgin, et saaks selle plakati värgi ära esitada ning kui see tehtud, siis saab kirjutama hakata :D Homme toon jutu jaoks natukene materjali, millele toetuda ehk siis passin umbes viis tundi raamatukogus ja sirvin vanu köiteid - kõlab põnevalt ju :D



Ning rääkides raamatutest .. hiljuti lugesin läbi Steven King'i "Laskuri". Ausalt öeldes olen ma natukene pettunud, sest ootasin enamat. Ma olen tema varasemaid teoseid lugenud ning need olid huvitavamad. Põhimõttelt ja sisult on tegelikult tegemist huvitava raamatuga, aga Steven kirjutas selle just kui surmaähvardusel, sest selles puudus tema isikupära ja elu. Aga võibolla mõnele läheb see peale. Igastahes lugemine liiga ei tee.
Mõtlesin järgmiseks ette võtta Puškini. Ma olen pigem küll sci-fi fänn, kuid vaheldus ei tee paha. Ning nagu mu vana eesti keele õpetaja ütleb: "Tuleb kultuurikihti paksendada."

Erineda pole alati paha...

Evolutsiooniteooriad ei pruugi olla alati nii igavad kui esmapilgul tundub neile, kes ei salli ajalugu. Ma ise olen ometigi üks nendest - skeptik nagu ma võin tunduda, sest minu jaoks põhineb suurem osa ajaloost faktidel, mille tõesust on raske kindlaks teha, ning paberite põhjal, mida võisid tolle aja vastupanuliikujad vabalt ümber kirjutada ja paljud tõesed materjalid hävitada. Keegi meist ei oska seda ju täpselt öelda, mis tegelikult juhtus või mitte, ning need, kes saaksid, on ammu juba surnud ja puhkavad 6 feet under ground. Igastahes naastes tagasi evolutsiooni juurde, siis iga mees kirjutas oma teooria selle põhjal, mis tema jaoks oli õige, kuid keegi ei vaadanud neile viltu kui nad mõtlesid erinevalt kui näiteks naaber, sõber või igal hommikul majast mööduv kaupmees. Nad erinesid ning keegi ei pannud seda pahaks. Tänapäeval inimesed püüavad aga sulanduda massi, et kuuluda kuhugi, isegi juhul kui see on nende iseloomule või vaadetele vastu. Aga miks me kardame nii väga erineda? Sest inimesed vaataksid meile viltu otsa või hoopis, sest see on meie jaoks nii keeruline, kuna me ei oska ennast enam nii hästi väljendada? Või äkki me erineme sellepoolest kui sarnased me tegelikult oleme? Sellele küsimusele peab igaüks enda jaoks ise vastuse leidma. Mina vähemalt juba tean...

Palju õnne, Iti!!