Mis teha, kui puudub täielikult motivatsioon ja tahe midagi teha? Kas on mõtekam leida viis süstida puudujääke endasse või hoopis anda järele ning leppida, et inimene ei saa olla homme samasugune kui ta oli eile või kaks nädalat tagasi? Või jätta hoopis valimata eelmise kahe võimaluse vahel ning sulgeda silmad, teha mitu pikka keerutust ja suletud silmadega astuda esimene samm kõrvale ning vaadata alles minuteid hiljem, kui läbitud on sadu samme, et kuhu poole liigub?

Mul oli plaanis teha see postitus juba eile, aga kuna bioloogia, inglise keel ja remondikoda röövisid kogu õhtuse vaba aja, jäi lihtsalt natukene ajast puudu. Sellistel õhtutel ma kipun tihti endamisi arutlema - miks kuradi pärast ma tulin loodusklassi. Minust ei saa kunagi bioloogi ega mingit südamekirurgi. Tulevik pole kunagi nii kindel ja selge, kui me loodame. Igal sekundil tulevad meie ellu uued faktorid, mis kõigutavad meie otsuste põhjal rajatud teed kord paremale kord vasakule.


Lühikene ülevaade ka lähiajale toimunud sündmustele:
Esmaspäeval käisime klassiga Tallinnas - päris kultuuriline päev oli :)
Teisipäeval enamus meist magas tundides, sest me jõudsime lihtsalt nii hilja koju ning pidime nii vara ärkama.
Kolmapäeval magas endiselt osad ennast välja ning täna olime enam-vähem juba tundides ärkvel :)

Päeva lauluks oleks (jahm.. mul on vahepeal tuju leida selline laul):
Ann Margareti "Something about the sunshine"