Sometimes people are beautiful.
Not in looks.
Not in what they say.
Just in what they are.

Markus Zusak

Uskumatu, et peaaegu kolm nädalat ehk pool perioodi on juba koolis käidud, kuigi on tunne, et alles eile oli eismene september või sootuks augusti algus. Küll see aeg läheb kiirelt, libisedes meie sõrmede vahelt nii läbi, et me isegi ei märka seda. Peaks vist tihedama võrguga sõela muretsema, et aega kauem enda käes hoida. Juhul kui kellelgil selline sõelakene on olemas või liivakell ajaliivaga, millega on võimalik ajas tagasi minna, siis palun andke teada. Ma olen nõus kõike tegema, et järgmised kaheksa kuud veniksid võimalikult aeglased ja annaksid mulle võimaluse nautida enda viimast aastat keskkoolis, sest istuma jääda pole mul kohe kindlasti plaanis. Life is too short. 

Kes veel ei tea, siis eilsest hakkan ma kord nädalas järgmised 1,5 kuud käima Tartu Kõrgemas Kunstikooli fotograafia osakonnas. Eile oli siis esimene loeng, mis oli rohkem nagu tutvusmisring, kus me pidime enda mõtteid avalikustama, end nimepidi tutvustama ja selgitama enda motivatsiooni ehk miks me sinna tulime. Õppejõud on täiega lahe. Vallo Kalamees, kes on üks Eesti tuntumaid ja enam hinnatumaid fotograafe ja selle eriala õppejõude. Meenutab täiega Treffneri Urmas Kokassaart, kes teab, millest ma räägin. Igastahes ei kahetse, et ma sinna ennast lasin ikka kirja panna. Ammm.. see ka veel, et kui kohale jõudsin, siis Vallo tuli mulle kohvikannu ja kuumaveekannuga vastu. Ma pidin mingi kolm-neli tassi kohvi ära jooma, sest keegi teine eriti ei joonud ja nõme oleks jätta poolikut kannu vedelema. 

Lõpuks olen ma suutnud endale soetada uue telefoni, milleks on esimest korda Samsung, täpsemalt öeldes Samsung Galaxy Gio. It's a lot different from Nokia that I am used to, but I like it. Paari nõmeda viperduse tõttu on mul ka uus number, seega kui kellelgi on soov seda saada, siis tõstke häält. 

Mida veel?? Mmmm.. ma arvan, et minu kontrolltööde ajad, raamatute kokkuvõtted ja üldse kool ei huvita, seega ma lõpetan tänaseks ning jätkan "The Secret Circle'i" lainel. 

Head ööd :)

"A miracle is something that seems impossible but happens anyway."

 (Griffin from "Men in Black III")

Teine koolinädal on edukalt alanud - midagi märkimisväärset pole olnud, juhul kui me ei hakka rääkima minu sinikatest ja suurtest verevalumitest, mis ma olen kahe trennis olnud päevaga endale kogunud ning endiselt kipun neid hulgi juurde saama. Eksamitest räägitakse õnneks nüüdseks peaaegu üldse mitte. Ilmselt nad said aru, et loodusklassi pole võimalik sellega ehmatada ega paanikasse ajada, sest me oleme saanud üle igast katastroofist ja kõrgest mäest, mis kool meie ette on visanud.

Ilm on ka õnneks ilus, pole veel märgatavalt alt vedanud, kuigi mõni päev kirusin ma teda jubedalt. Ning ennem kui te hakkate küsima, siis pean ma ausalt, käsi südamel tunnistama, et viimased kaks nädalat pole ma enda Wordi sõnakestki kirjutanud, aga kavatsen selle sellel nädalal uuesti õigeks seada. Ennem tuleb loomulikult ülesse leida mälupulk, kuhu ma enda jutud läpakast tõstsin, sest minu armsa 2006-nda aasta Dell Inspironi arvates võtavad nad arvutis liiga palju ruumi. Rubish.. 

Järgmine nädal hakkab viimaks kunstikool - so happy and excited. Can't wait. 

Aga ma arvan, et hetkel lõpetan - pole nagu midagi tähtsat öelda enam - herbaarium on ilusti tehtud ja üleantud, enda matemaatika statistika lõpetasin ka hetk tagasi ära ning nüüd ilmselt teen kiire vastamise ja siis Tammsaare kallale. Natukene on veel lugeda :)

There's always another way than the easiest way..

Esimene nädal on üleelatud ja nagu näha, olen ma endiselt elus ja vägagi hea tervise juures. Midagi huvitavat pole ka veel toimunud. Aga pöördudes tagasi kooli juurde - need uued rebased on nii armsad, kui nad ei oska leida enda klassi ülesse ning seega seisavad nad mitmekesi vägagi haledate nägudega keset koridori ja vaatavad paanikas ringi. Tore on olla see tark ja hea inimene, kes juhatab nad õigele poole. Seda olen ma selle nädala jooksul päris palju teinud, aga tundub, et nad hakkavad juba õppima, sest segaduses olevaid lambakesi on vähemaks jäänud. Tunniplaan pole ka hull ning õpetajad kuidagi normaalsema hetkel kui eelnevatel aastatel. Uskumatu, et ma olen juba abiturient, pole üldse sellist tunnet, nagu kevadel oleksid eksamid ja seejärel lõpetamine ning edasiastumine kuhugi kõrgemale. Oehh.. küll see aeg lippab ruttu ning mu ema ütles, et ma märkan seda alles siis kui ma olen 20 täis. Minu arust juhtus see küll palju varem. Juba üheksanda lõpp tuli kuidagi väga järsku ja viimased kaks aastat Treffneris on lihtsalt lennanud püssikuulikiirusel. Jube.. keegi võiks panna aja seisma või selle aeglasemalt tiksuma panna. :) Autasu garanteeritud.

Eile ehk siis 6. september ja neljapäev oli üks selline mõnus õhtu.. see oli küll tegelikult suht koolinädala keskel, aga kulus ära.. seega läksin koos Itiga enda klassiõe ja tema noorema õe, kes on Treffneri roheline rebane, juurde, küpsetades pannkooke, süües värskeid pisikesi kollaseid ja punaseid tomateid, hapukurgi purki tühjendades ning Aliast mängides. Nalja sai viimasega palju, sest see polnud see tavaline Alias, vaid hoopis üks seltskonna oma, kus oli lisaks sõnade seletamisele ka mitmeid täiesti absurdseid lisaülesandeid, mida sa pidid samal ajal täitma. Ma näiteks sain rääkida loo enda kaardil olevatest sõnadest, treenida edasi-tagasi kõikumisega kõhulihaseid ning kükkidega trimmida jalgu. Päris väsitav oli viimane. Igastahes ei kahetse, kuigi koju sain alles pool üksteist ja ma pidin veel "Tõde ja õigust" peale lugema enne magamaminemist, seega kordame kunagi??

Tänaseks ma arvan, et on kõik ning ma soovin teile kõigile head ööd ja ilusat koolialgust, -jätku :)

Noh.. ongi kõik - suvevaheaeg on ametlikult läbi ning viimane keskkooli aasta on alanud. Ometigi pole ma kurb, närvis ega isegi mitte tüdinenud, oodates lõppu - see on viimane aasta, mil me saame mingil määral veel lapsed olla ja seda tuleb võtta täies mahus ning iga emotsiooniga. Enam pole aega mõelda, teha plaane homseks - tuleb elada üks päev korraga, ükskõik kuidas see tuleb. Kahetseda võib ka hiljem.

Eilne päev algas ilusti, aga miks põrgu päralt pidi hakkama vihma sadama hetkel, mil me koolist välja saime ja alles hakkasime aru saama, et ongi kõik. Loomulikult suutsin ma eile rahakoti koju unustada, mis on tõesti minu andekuse tipp, ja samuti ka võtmed. Pisikese koguse raha, et bussile saada, sain ma õnneks healt sõbralt klassist ning kui ma koju jõudsin, oli õnneks ema ka just jõudnud, seega ei pidanudki istuma ukse taga ja ootama õhtut. Jeii..

Minu herbaarium on ka põhimõtteliselt valmis - arvasin, et teid peaks see huvitama ja seega saaksite koos minuga rõõmustada. Eile õhtul määrasin ära viimase 1/3 taimedest ja õhtul hakkan väikest laadi näputööd tegema, kleepides neid ilusti suurtele paberitele ja mõeldes välja, mis peaks sinna juurde veel kuuluma (tiitelleht, sisukord, äkki ka lõppsõna ehk ülistus meie bioloogia õpetajale ja praktikumi juhendale?), aga eks näis - kuulan natukene maad õhtul ja arvatavasti esmaspäeval tegelen sellega, et saaks teisipäevaks ära viidud.

Täna pole ma midagi erilist jõudnud veel ette võtta, aga juhul kui tõesti midagi väga erilist juhtub, siis olete teie esimesed, kes sellest teada saavad :)