“You've gotta dance like there's nobody watching,
Love like you'll never be hurt,
Sing like there's nobody listening,
And live like it's heaven on earth.”
William W. Purkey
Üks kõik kuhu me ei lähe, millised mõtted ja unistused meil peas ei oleks, mingi hetk leiame end siiski seisma ja tagasi vaatamas, vaatamas tagasi kodu poole, kust kõik alguse sai - meie ise, meie unistused, lootused, läbi elatud valu ja armastus ning inimesed, kes hoolivad kõige rohkem ja kes väärivad kõige suuremat armastust meie poolt ...
Järjekordne päev selja taga, mis sai läbi elatud puhates. Kümnest ülesse, lõuna ajal sai natukene kunstiajalugu vaadatud (loe: paar minutit sirvisin pikka konspekti) ning vaatasin edasi Instant Stari - kunagi ammu sai seda vaatama hakatud, aga jäi pooleli, kuna lihtsalt kuskil polnud episoode üleval, aga nüüd olen uuesti rajal. Peagi jõuan kolmanda hooajaga lõpuni ning siis saan edasi vaadata Reaperit ja Supernaturali. Tegelikult peaks hakkama tõsiselt õppima ning rohkem lugema, et oleks ikka millestki kirjutada elu kõige tähtsamas eesti keele kirjandis. Camus ootab lõpetamist, Hurakami, Bradbury, King ja Sparks alustamist - raamatuid mul riiulis jagub, mis ootavad enda järge.
It just got stuck in my head ... let me introduce you Alexz Johnson - White Lines
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar