Be happy with what you have, graceful for what you are given, and never want more than you need.
Nishan Panwar
Täna istusin jälle eeskujuliku lapsena kodus ning vaatasin Supernaturali. Jõudsin kaheksanda hooaja kaheksanda episoodini. Ma lihtsalt tahaksin Sami maha lüüa - nimelt Dean, tema vend, sattus Purgatory, kui tappis ühe vana paha koletise ära (sari on siis kahest vennast, kes jahivad koletisi nagu kummitused, deemonid, vampiirid, libahundid), ning Sam isegi ei püüdnud teda leida, samas kui üleeelmise hooaja lõpus läks Sam Põrgusse ning kuigi Dean andis lubaduse, et ei püüa teda sealt välja saada, otsis ta siiski võimalusi selleks, kuigi ei viinud neid reaalselt täide. Samil oli aga ükskõik. I am so gonna kill him. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas Dean veel usaldab teda, pärast kõike, mida Sam talle teinud on (semmis deemoniga, kes tahtis neid hiljem tappa; ei öelnud Deanile, et tuli Põrgust tagasi mõni tund peale sinna sattumist, Dean arvas, et ta oli seal aasta sees; ei öelnud enda vennale, et tal pole hinge, see jäi alla põrgusse, aga nad said selle hiljem tagasi; semmis taaskord sama deemoniga, kes oli püüdnud neid tappa ning hiljem proovis uuesti; valetas nende vanaisa kohta; ei püüdnud otsida enda venda). Müts maha mehe ees, kes peale seda suudab veel enda venda usaldada.
Vaheaeg on peaaegu läbi. Tavaliselt möödub nädala kiirelt, kuid mitte seekord ning mitte mul. Küllap on süüdi minu vägagi tühi päevagraafik ja laiskus. Põhiliselt istun siiski arvutis, vaadates filme ja seriaale, mida kooli ajal lihtsalt ei jõua vaadata. Lõpuks sain raamatukogust inglisekeelse Stephen Kingi "Laskuri", mida ma olen kuid juba tagaajanud. Esimesed kakskümmend lehekülge läksid küll kiiremini kui eestikeelse puhul. Stiil ja sujuvus on ka palju paremad. Tõlkes oli see raamat küll täielik jama. Originaal on tunduvalt parem, arusaadavam ja huvitavam. Puuduvad kohmakad kohad, mis tekivad kahe erineva keele erinevustest. Samuti olen hakanud uurima enda teisi raamatuid erinevate legendide ja müütide kohta. Ma nii väga tahaksin enda pisikese valmis kirjutada, aga vaja on leida veel head algmaterjali, millele toetuda, et muuta see huvitavamaks. So wish me luck with that :)
Eile käisin Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Kuigi samal päeval oli nii seal kui ka teistes Tartu kõrgkoolides avatud uste päev, oli mul hoopis tundengivarjupäev, mis oli tunduvalt huvitavam ja informatiivsem. Ma olin varjuks endisele treffneristile, kelle ma tundsin kohe ära, kui nägin. Nimi ei öelnud küll alguses midagi, aga samas nägude peale on mul alati parem mälu olnud kui nimede peale. Esimesena oli meil pedagoogia seminar, kus tegime grupitööd. Algul nimetasime erinevaid õppimisvõimalusi, mida saime kokku üheksa, ning seejärel tegime vastavalt grupid ja iga tiim sai ühe teema, mille põhjal oli vaja teha plakat. Minu rühm sai teemaks "praktikum". Me pidime välja toome õpilaste, õpetaja, keskkonna mõjutused, tähtsuse, ülesanded ning valdkonnad, kuhu selline õppimine sobiks. Täitsa huvitav ja naljakas oli. Teine oli biokeemia loeng, kus nad käsitlesid sama teemat, mida meie viimati keemias ja bioloogias (erinevad peptiidid, lipiidid). See oli suht huvitav minu jaoks, kuigi enamus tudengeid suikusid ja tegelesid muude asjadega. Elsa, keda ma varjutasin, sõnul on see üks igavamaid loenguid neil, kuna õppejõud räägib igavalt ja suht segaselt. Noh ... tüüp tahvli ees polnud tõesti just kõige huvitavam isiksus, kuid teema ise oli minu jaoks huvitav. Peale loengut käisime söömas ning siis tuli kolmas tund, mis oli seminari ja praktikumi vahepealne, - füsioterapeudiline hindamine, mis oli üks huvitavamaid tunde sel päeval. Meid jaotati uuesti gruppidesse ning pidime kahe juhtumi põhjal tegema FT hindamise, mis jaguneb siis neljaks osaks : osalusvaldkonnaks, tegevusvaldkonnaks, funktsioonivaldkond ja struktuurivaldkond. Täitsa huvitav ja üpriski keeruline oli kahte viimast leida, kuna neil on väga väikene vahe sees. Ning ma parem ei hakka teie pead sellega sassi ajama :) Suht keeruline värk. Pärast karderoobis tunti päris palju huvi, kas ma ikka julgen pärast sellist tutvustust nende kooli tulla ning vastus on endiselt jaatav. See you in September.
Täna istusin jälle eeskujuliku lapsena kodus ning vaatasin Supernaturali. Jõudsin kaheksanda hooaja kaheksanda episoodini. Ma lihtsalt tahaksin Sami maha lüüa - nimelt Dean, tema vend, sattus Purgatory, kui tappis ühe vana paha koletise ära (sari on siis kahest vennast, kes jahivad koletisi nagu kummitused, deemonid, vampiirid, libahundid), ning Sam isegi ei püüdnud teda leida, samas kui üleeelmise hooaja lõpus läks Sam Põrgusse ning kuigi Dean andis lubaduse, et ei püüa teda sealt välja saada, otsis ta siiski võimalusi selleks, kuigi ei viinud neid reaalselt täide. Samil oli aga ükskõik. I am so gonna kill him. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas Dean veel usaldab teda, pärast kõike, mida Sam talle teinud on (semmis deemoniga, kes tahtis neid hiljem tappa; ei öelnud Deanile, et tuli Põrgust tagasi mõni tund peale sinna sattumist, Dean arvas, et ta oli seal aasta sees; ei öelnud enda vennale, et tal pole hinge, see jäi alla põrgusse, aga nad said selle hiljem tagasi; semmis taaskord sama deemoniga, kes oli püüdnud neid tappa ning hiljem proovis uuesti; valetas nende vanaisa kohta; ei püüdnud otsida enda venda). Müts maha mehe ees, kes peale seda suudab veel enda venda usaldada.
Homme avatakse Tartu Näitustes selle kevade oodatuim motohuviliste paradiis "Motoexotika 2013". See you there?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar