Kolm tundi järjest kunstiajalugu pole tore õppida. Nimed jäävad koos maalidega küll pähe, kuid kõik see informatsioon ajab pea lihtsalt valutama. Umbes neli teemat seitsmest ilusti juba selged ning homme õhtul ülejäänud ja kiire ja korralik ülekordamine, et kõik oleks teisipäevaseks tööks ilusti peas. Ma oleks täiega õnnelik, kui seekord saaks arvestusest ära. Viimased kaks aastat olen ma liiga laisalt käega löönud. Aga mitte enam. Peaasi, et ma arhitektuuri ei saa - I kind of hate it.
Camus oli enda teoses "Katk" kirjutanud - "Ta püüdis mõttes kokku võtta kõike, mida ta sellest haigusest teadis. Ta mälus vilksatasid arvud ning ta meenutas, et kolmkümmend suurt katkutaudi, mida ajalugu tunneb, on nõudnud umbes sada miljonit ohvrit. Aga mis on sada miljonit surnut? Alles sõjas hakatakse vähehaaval mõistma, mis on surm. Aga kuna inimese surmal on kaalu ainult siis, kui me oleme seda oma silmaga näinud, ei paku ajalukku hajutatud sada miljonit laipa kujutlusvõimele rohkem ainet kui suitsuvine. Doktor meenutas Konstantinoopoli katku, mis Prokopiose järgi oli nõudnud üheainsa päevaga kümme tuhat ohvrit. Kümme tuhat surnut, see on viis korda nii palju, kui palju mahub rahvast suurde kinosaali. Jah, see vahest aitaks mõista. Kui koguda viie kino publik, viia nad linnaväljakule ja lasta seal hunnikus surra, siis vähemalt võiks sellele nimetule hunnikule anda tuttavate näod. End loomulikult on seda võimatu teostada. Ja kes pealegi tunneb kümmet tuhandet nägu? Muidu, sellised inimesed nagu Prokopios ei osanud ju arvutada. See on ammu teada."
Kas me oleme tõesti nii ükskõiksed ja hoolimatud? Kinni omas arvamuses, enda vaadetes ja uskumustes, et meile on vaja käega katsutavat tõendit, et me usuksime? Ilmselt küll...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar