“Remember, Hope is a good thing, maybe the best of things, and no good thing ever dies.”

Stephen King

Igas halvas olukorras ütlevad inimesed, et tuleb hoida lootust ja uskuda paremate asjade olemasolule. See pole aga nii lihtne kui nad arvavad, eriti veel siis kui kellelgil teisel pole sinusse usku. Minu puhul on selleks mu ema, kes laidab maha kõik mu unistused ning kordab ainiti mulle, kuidas mul miski ei õnnestu ning minust pole mingit kasu. Vanasti ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest mul oli usku iseendasse, aga kuuldes, kuidas sulle lähedased inimesed seda pidevalt kordavad, hakkad sa peagi ka ise seda uskuma. See juhtus minuga. Ma püüan leida oma kuldset keskteed, aga seda just kui pole. Ma tunnen ennast halli puzzletükina, mis ei sobi pilti. Ma tahaksin nutta, aga neil ümmargustel kuulikestel pole seda jõudu, et midagi muuta. Ma olen üksi selles julmas maailmas. Kuigi ma näen, tunnetan inimesi enda ümber, ei tunne ma ennast ega midagi muud peale üksinduse ja kurbuse. On inimesi, kes kuulavad, aga nemadki kord kaovad ning koos nendega kaob ka osake minust.

I want to feal,
I want to belong,
I want to know where I belong...