Ma tean, et ütlesin eelmises postis, et mata pole nõme. Tänane arvestus lükkas selle väita ümber. Nõmedamaid ülesandeid pole võimalik töösse panna. Paljud neist lahenesid sellise võttega, mille peale ei tule ükski matemaatika doktorant ning meie pidime neid oskama. Pusimist oli palju, aga tehtud see sai ning ühtegi lahendamata ülesannet mul polnud. Kõik tulid välja, kontroll tuli kõigil välja ning puhtandile mahtus kõik täpselt ära.

Homme on siis eesti keel ... ma tean, et ma olen eestlane ja peaksin sellise asjaga toime tulema igal hetkel, aga kokku-lahkukirjutamine pole minu jaoks. Kuigi on olemas kindlad reeglid, on erandeid alati rohkem ning see ajab pea sootuks sassi. Õnneks on meil abimees ÕS kõrval ning kui veab, siis saab kasutada ka tarka pinginaabrit.

Varsti on aasta lõpp ning jäänud on vähem kui 8 kuud mu sünnipäevani. Õnneks läheb aeg kiiresti ning peagi saan nautida täisealiseks olemist. Näiteks tätoveeringu tegemist ilma vanemaloata. Mu paps on sellega nõus, sest see on siiski minu keha ja ma tean, mida ma sellega teen. Mu emaga pole nii kerge, ma oleksin selle armsa pisikese pildi enda nahale saanud arvatavasti juba see kuugi, aga ta hüppas alt ära. On alles tüüp.
Igastahes ma tean, mida ma lasen endale teha ja kuhu, aga ma pean leidma veel kindla kujunduse. Ma olen leidnud paar tüüpi, kes oleksid nõus tegema tasuta kujunduse, tingimusel, et ma pärast teen sellest pilti ja saadan neile, et nad saaksid sellega uhkustada. Aus ära, või mis? :D