Ma lihtsalt ei saanud seda pilti lisamata jätta. Küllap seetõttu, et need sõnad, mis peegeldavad tõde, aga inimesed püüavad neid mahasalata, ei varju enam ühegi eseme või mõne muu sõna taha. Samuti olen ma ka ennast leidnud korduvalt seiklejana selles suures maailmas. Sa võid käia iga päev mööda sama tänavat, peatuda samades kohtades, aga ikkagi leiad sa sealt midagi uut. Vastutulijad on ka alati samad, aga samas alustavad nad igat päeva erinevalt ning ma ei räägi nende riietest, soengutest või meigist. Pigem nende emotsioonides, pilgust, millega nad uurivad kas märkamatult teisi või vahivad tõesti otseselt kedagi. Meenutab eelmist aastat, kui elasin pikemat aega linnas sugulaste juures. Iga hommik kõndis mulle vastu üks mees - sõdur kui olla täpsem - ning mul kulus kolm kuud, ennem kui ma talle "tere" ütlesin. Hiljem sain teada, et ta pole isegi mitte eestlane, aga rääkis päris soravalt minu emakeelt. Kahjuks käin ma nüüd teist teed ja näen teda vaid õhtul, kui minu sammud viivad mind kas bussijaama või sugulaste juurde.
Tegelikult ei tahtnud ma sellest üldsegi rääkida. Lihtsalt see pilt pigistas need sõnad must välja.

Kas te teate, mis tunne see on, kui sa pead istuma sellise fantastilise ilmaga kodus, kuna sa lihtsalt ei või õue minna? Jahm, mu temperatuur on taaskord lakke tõusnud, aga ma püüan selle homseks alla saada. Ei tahaks koolist puududa ning pealegi on homme saalihoki trenn. Mõtlesin just neljapäeval, et võiks proovida. Mind on korduvalt kutsutud, aga pole siiani kindlalt "jah" sõna öelnud. Nüüd on see aga tehtud.
Loomulikult tahaks ma ka suve. Selle suve sisustamisega hakkasin ma pihta juba talvel. Alguses oli mul plaan minna papsi juurde tööle, aga kuna meil koolis jäi joonestamise kursus ära, siis selle plaani pidin ma maha matma. Äkki järgmine aasta veab, kui nad leiavad uue õpetaja. Seega mõtlesin minna hoopis massažikursustele. Juhul kui ma lähen edasi õppima füsioteraapiat, siis annab see mulle suure eelise, ning pealegi ma olen tahtnud neid kursusi juba ammu läbida. Samuti mõtlesin teha väikese rattamatka Saaremaal, aga ma pean veel mampsiga rääkima - ta on viimasel ajal eriti kaitsvaks minu suhtes muutunud. Mitte kuhugi ei saa minna ning mitte midagi ei või teha. Tore, et sa muretsed, aga kas selleks pole juba liiga hilja? Liiga kaua olen ma hulkunud üksi mööda seda teed, talunud seda valu ja rõõmustanud edu üle. Ma olen kõik enda õppetunnid juba kätte saanud, mille eest sa mind veel kaitsed?
Minu suve kõige tähtsam osa on sünnipäev. 26. juulil täituvad viimaks need magusad 18 aastat. Seda kavatsen ma tähistada tätoveerimissalongis. Hetkel on mul küll mõte, aga tänu Triinule on mul varsti ka pilt. Ma ei jõua sind tõesti ära tänada. Sellest 5 eurost ikka piisab??


Olgu, ma ei kiusa enam enda klaviatuuri, mis on mõnusalt soe, ning lippan teise tuppa apelsini sööma :) C-vitamiin toob siiski tervise.

Päikest!