ehk siis need pisikesed asjad meie juures, mis meie endi arust teevad meid unikaalseks, on sootuks need ühenduslülid, mis viivad meid ühele pulgale teistega meie ümber.
Minu viimasest postist on möödas õnneks vaid mõned päevad ning ma võin rahumeeli öelda, et nende paari päevaga pole juhtunud mitte midagi märkimisväärtset. Kool hakkas taaskord pihta ning need seitse päeva tundusid liiga lühikesed. Ma veetsin need küll põhiliselt kodus, aga sellegi poolest ei saanud ma soovitud rahu, et keskenduda eesti keele kirjandile või võtta raamatut kätte. Selle asemel uputasin ma end muusikasse, mis oli liiga valju, ning püüdsin elada ühe päeva korraga. Võib-olla mõned saavad aru, millest ma räägin, aga kui ei saa, siis pole hullu midagi. Elus on asju, mida ma parem ei räägi igale ühele ning usaldan ainult mõnda üksikut. Küllap tunnen ma häbi või hoopis pettumust, et mina olen sellisesse olukorda sattunud, aga mitte keegi meist pole enda saatusesepp. Me võime seda küll arvata, aga ometi tehakse kõik need valikud meie asemel. Inimene võib küll valida mida ta edasi läheb õppima ja kuhu (näiteks minu puhul), aga ta ei saa otsustada seda, kas ta jääb püsima või mõtleb tuhat korda ümber või sootuks lõpetab enda eksisteerimise selles maailmas.
Laua peal hunnikus on mul neli raamatut, olgu kaheksa kui arvestada ka need, mis ootavad enda järjekorda riiulis, sest lihtsalt mu laual pole enam ruumi. Mul oli kavas need kõik läbi lugeda vaheajal, aga juhtus nii, et ma ei jõudnud mitte ühtegi avada, rääkimata veel siis lugemisest. Ometi leidsin ma ülesse ühe enda vana jutu, mida ma kirjutasin viimati aastaid tagasi. See oli peidetud kuhugi sügavale minu läpaka kõvakettale, mis on üllataval kombel vägagi tühi ja puhas hetkel ehk see ei sisalda siis mõttetuid faile, mida ma kunagi ei kasuta või olen lihtsalt üheks hetkeks alla laadinud, et midagi sealt vaadata. Igastahes tahtsin ma seda öelda, et mul tuli hirmus tahtmine uuesti midagi kirjutama hakata. Ma lubasin Itile, et jõuan enne uue aasta algust ühe enda jutuga viimaks lõppu välja ehk lõpetan raamatu kui sellise. Kuigi kaugele pole ma veel jõudnud. Mul on palju mõtteid. Osad on lihtsamad teostada, teiste jaoks on mul vaja rohkem materjali, mida ma jõuan vist alles suvel hakata koguma. Ometigi tung kirjutada on nii suur. Hetkel ka libisevad sõrmed kergusega üle klahvide, samas kui eelmise postiga kulus mul kauem aega, sest ma ei suutnud enda mõtteid kuidagi kirja panna.
Igastahes annan ma ka teile teada, kes te loete, kui on üldse kedagi, kes veel loeks (juhul kui on, siis võiksid anda hinde kaudu teada).
Homme on kunstiajaloos töö. Ma nii sooviksin saada mõlemad teemad "5", aga ma kardan, et seda ei juhtu. Ma pole kunagi olnud väga tugev faktide meeldejätmisel. Ajalugu pole just sellepärast minu teema, sest esiteks on mul väga halb mälu aastaarvude peale ning nimed jäävad mulle veel vähem meelde. Ma võin mäletada igat isikut, kes on mulle viimase 18-aastaga vastu kõndinud, aga nimesid palun ärge minu käest küsige. Samas nagu mind huvitaks ka see. Ajalugu on minu jaoks täis spekulatsioone ja paljude faktide vale tõlgendamist, kuigi seda ei taheta tunnistada.
Ma olen õppinud umbes 5 tundi kunsti ning oskan rääkida hetkel suht kõigest, aga ma olen üsna kindel, et hommikul on see seis sootuks teine. Igastahes ma püüan teile teada anda lähimate päevade jooksul, kuidas mul läks. Hoidke pöialt!
The song of the day:
Michael Jackson - Earth song
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar