Meil kõigil on alati kuhugi kiire. Me kõik kõnnime alati mööda kindlat teed, mis viib meid punktist A punkti B. Meie silmad on suunatud küll tulevikku, kui me ei näe midagi muud peale enda sihi. Tihti on see käegakatsutav, sageli eksisteerib aga ainult meie peas. Tee, mida mööda me kõnnime, liigub paralleelselt teiste inimeste teedega. Sageli on nad sinu kõrval, kuid pigem kipuvad olema sinust sammuke eespool või taga. Harva kõnnivad nad sulle vastu. Me ei näe neid, sest meie pilk ei liigu meie sihist kaugemale. Ometigi tunnetame nende kohalolu, põigates nendest mööda, kui nad jõuavad meile väga lähedale. Miks me ei märka teisi enda ümber? Kas me oleme liiga ülbed, et näha teisi enda kõrval või pole see meile vajalik? Kas tõesti on lihtsalt olla üksinda, tehes kõik, et saavutada enda eesmärk või vajame teiste abi rohkem, kui me oskame ise mõista? Sellistel hetkedel võiks aeg peatuda ning anda meile võimalus katsetada. Elu oleks palju lihtsam, kui me ei peaks tegema otsusi, milleks peame mitme erineva variandi vahel valima. Sellisel juhul oleks elu mäng. Juhul kui sa eksid, on sul võimalus uuesti alustada ja teha õige otsus. Ometigi teha valesid otsuseid, eksida ja vastutada enda vigade eest, et nendest oleks võimalik õppida, teebki meid inimlikeks. Me oleme inimesed, lihtsalt ühed armetud isendid sellel maamunal, kellele on antud mõistus, et teha suuri tegusid, aga mitte piisavalt südant, et hoolida üksteisest.