Elu on justkui raudteerööpad, mida mööda me käime. Aeg-ajalt mööduv tuul paneb meid kõikuma ning me teeme ühe sammu kõrvale, et leida tuge. Kord toob see samm meile head, teine kord aga astume jamasse, millest pole võimalik välja saada. Poleks tuult, poleks valesid ega õigeid juhuseid, mis muudavad meie elu. Kui me käiksime kindlalt mööda enda sööbast, poleks samas meie elul mingit mõtet. See püsiks muutumatuna kuni rada kord lõppeb. Kui see ei lõppe, oleme igavesed rändajad selles suures maailmas, kelle otsused ega teod ei muuda midagi. Justkui varjud, kes kuuluvad kuhugi aga samas ei kuulu ka. 

“So do we pass the ghosts that haunt us later in our lives; they sit undramatically by the roadside like poor beggars, and we see them only from the corners of our eyes, if we see them at all. The idea that they have been waiting there for us rarely crosses our minds. Yet they do wait, and when we have passed, they gather up their bundles of memory and fall in behind, treading in our footsteps and catching up, little by little.”

Stephen King