We will always be kids in our heart. Even if you are 80 with grey hair and fake hip, you still have the child in you who keeps smiling if you don't have the mood. The child in you is the voice in your head who tells you silly things that make you laught. 

Tänane päev oli õnneks lühikene ja päikesepaisteline. See kuldkollane ketas sealt kõrgel taevas, kaugemal kui käsi ulatub, on juba nii soe ja paitav. Võimatu on hetkel mitte mõelda suvele ja kõigile nendele vabadustele, mis sellega kaasnevad. Peale kooli kõndisime Triinuga mööda Emajõe kallast Tasku poole. Järku märkas ta jõel oleval jääl parte ning läks vägagi pöördesse. Seisime minuteid piirde ääres ja vaatasime neid armsaid olevusi, kes nautisid samamoodi ilma nagu meie kahel jalal kõndivad inimesed. 

Koos sai meenutatud hetki lapsepõlves, mis tõid meile mõlemale naeru suule, ning päris raske oli hoida jääl tasakaalu, kui me mõlemad naerame südamest ja räägime veel pisikesi lolluseid. 

Meenus lapsepõlv - hetk, mil kõik oli kerge ja lihtne. Punane oli lihtsalt värv ning jäätis preemia, mille said korralikult koristatud toa ja kammitud juuste eest. Nüüd on punane aga veri, kättemaks, armastus ja sõda - kõik need sõnad seostuvad mul vähemalt selle värviga - ning jäätis üks järjekordne magus keelatud ahvatlus, mis sisaldab liiga palju rasva. Mitte miski pole enam selline, nagu ta oli aastaid tagasi. Kõik, mis oli lihtne, on nüüd keeruline ja mitmetahuline ning kõik, mis oli toona raske, on nüüd loomulik elukäik. 

Mõeldes sulle Triin :) 

Partidel on tõesti koeramaskid ees.