Where are the days of summer?
On top of the world, unstoppable
Where are the days of wonders?
When nothing's impossible
Where are the rays of sunshine?
The road to a rising miracle
Where are the days of wonders?
When life was but beautiful
Enda suvepuhkusele sai ilusa alguse juba ära tehtud. Nädalavahetuse veetsin ma kahe imetoreda sõbrannaga Pärnus. Nende kahe täispika ja kahe pooliku päevaga sai ennast korralikult välja puhatud ning kõik eelnev unustada. Lihtsalt suurepärane ning kulus ära, sest nüüd on käes need päevad, mil pannakse järjest välja eksamitulemused. Hetkel tean ainult kahte - matemaatikat ja bioloogiat. Esimese sain 93 ning teise 77, mis on minu arust vägev, sest eksam ise oli ülikahtlane ja vägagi segane. Miks nad ei võiks konkreetselt kirjutada, mida nad tahavad teada, mida visata ette kaks-kolm sõna ning las abiturient nuputagu, mis seal kirjas on. Ilmselt nende segaste ülesannetega, mis tahtsin palju põhjendamist, ma enamiku punktidest ka kaotasin. Aga mis seal ikka. Kandideerin ilmselt matemaatikaga, juhul kui keemia just parem ei tule, sest momendil enda valitud erialadega saaks mõlemat kasutada.
Aga mida ma vahepeal teinud olen? Noh kuna eelmine reede oli eksam, siis põhiliselt veetsin enda päevi keemia lainel, kui ma olin enda varasuvise angiini läbi põdenud. Jube. Koolis sai varasemate aastate eksameid küll lahendatud, nii et otsaesine higine, aga reaalselt teooriat hakkasin alles kolmapäeva õhtul õppima. Õnneks seda väga ei küsitutki ning minu arust oli eksam üpris lihtne, kuigi üks nõme promillidega ülesanne suutis küll kõik sünapsid peas kokku jooksutada. Valmis sai ning tundus loogiline, aga eks näis, mis tulemus tuleb.
Reedel sai pärast eksamit ja enne bussijaama minekut Jazzklubist läbi astutud ja natukene söödud. Tellisin mereandidega pasta, mis oli jube hea, kuigi mereandidest polnud sealt suurt haisugi. 14:45 istusime bussile ja hakkasime vaikselt Pärnu poole loksuma. Natukene enne poolt kuute olime kohal ning täiesti terved ja ärkvel, kuigi viimased 20 kilomeetrit olin kohe-kohe magama jäämas.
Päris detailselt ma vist kirjeldama ei hakka, vaid annan hoopis aadressi, kust saab seda ise lugeda: http://jupiblogi.blogspot.com/2013/06/suve-algus-parnus.html
Esmaspäeval olin enne kahtteist kodus ning ülla-ülla ootasid mind näljane kass, pesemata nõud ning tolmused kapipealsed. Sellest ka blogi pealkiri, mis jäi külge ühest Inglise (?) eliitkooli sarjast, mis ETV peal jooksis, ning kus oli sellise tekstiga silt õpetajate toa kööginurgas. See ajas igakord muigama, kui sildikene kaadrisse sattus. Igastahes sai need pisiasjad, mis silma riivasid ära likvideeritud ning kuni õhtuni ma lihtsalt olesklesin. Hakkasin ka enda Resident Evili filme otsast peale vaatama ning huvi pärast vaatasin, kuna järgmine film välja tuleb ning see on juba järgmine aasta ja siis ma olin nagu juheeiiii... I can't wait. Ma tahaks täiega teada, kuidas see lõppeb, sest tegu peaks olema viimase filmiga, aga eks näis. Äkki mõtlevad ühe veel teha.
Täna sai suht hilja ärgatud, kuna uni oli lihtsalt liiga magus. Vaatasin ära veel üle RE filmi ning läksin seejärel muru ajama, sest see oli lihtsalt jube kõrge ja kes ei tea, siis ma elan maal ning mul on 1,5ha maad, kus on võimalik muru ajada käsitsi lükatava mootoriga põrisejaga. Ei mingit traktorit. Lihtsalt puhas rõõm. 2 tunniga sai äkki 1/5 sellest aetud ning rohkem lihtsalt ei viitsinud. Muruniitja jonnis minuga päris palju. On tüüp alles.
Umbes viiest tulin tuppa ning otsustasin alustada ühe Inglise sci-fi sarjaga "Being human". See on lugu kolmest üleloomulikust inimesest - libahundist, vampiirist ja kummitusest, kes hakkavad ühes majas elama. Iseenesest peaks see olema mingi draamakas ja mingil määral põnevik, aga pigem on see komöödia, sest see libahunt ei suuda lihtsalt tõsiselt käituda. Ning lõpuks on üks sari, kus libahunt ja vampiir on parimad sõbrad. I was like - finally! *and did happy dance*
Soovitan neile, kellel pole midagi muud päeval teha. Tõsiselt hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar