Kolm päeva veel. Kolm päeva ning järjekordne etapp elus on läbitud. Aastaid tagasi arvasin, et põhikooli lõpetamine on suurejooneline sündmus, mis jääb igaveseks meelde, aga nüüd leian, et põhikooli lõpetavad paljud, keskkooli aga juba tunduvalt vähem rahvast. Seega peaksin olema uhke ning ennast hästi tundma, et ma olen üks neist. Ning ma olen nende kolme aasta jooksul teinud tegelikult väga head tööd.
Vaikselt hakkavad üksteise järel lõpetama ka minu endised klassikaaslased põhikoolist, aga vaevalt ma kõigi omadele jõuan. Keskkooli läksid ja jäid sinna üpris vähesed, isegi meie klassi kohta, mis oli väikene (12 õpilast). Homme on Kaarli lõpetamine ning momendil tundub, et me kavatseme Itiga ikka kohale minna ja teda õnnitleda, ta lõpetab Miina Härma gümnaasiumi reaalsuuna.
Reedel on kaks lõpetamist, kuhu ma tahaksin jõuda. Nad algavad küll samal ajal, aga õnneks on üksteisele suhteliselt lähedal. Loodetavasti jõuab mõlema õnnitlemisele. Ning laupäeval on minu kord 5 minutit laval seista, naeratada ning ilus välja näha.
Teisipäeval sai korra koolis käidud. Saime enda õpinguraamatu tagasi, mille ma võin nüüd uhkelt lennupildi ja lõpualbumi kõrvale riiulile panna. Nii pea ma seda kindlasti näha ei taha. Muidu arutasime enda lõpureisi, kuhu ma vist ikkagi ei lähe. See pole eriti klassireis, kui igaüks pean endale ise transpordi hankima ning alles kohapeal näeme üksteist ja siis peale kauba ei tule ka kõik kohale. Kui tahate korraldada lõpuläbu, siis on selleks võimalik leida koht, mis on tunduvalt lähemal ja kuhu on mugavam ja lihtsam kohale jõuda.
Pärast seda käisime Itiga kiirelt kangapoodidest läbi, nimelt on mul juuliks pulma kleidile ühte vööd vaja, mis oleks mõnusalt lai, aga poes pole sellist kahjuks näinud. Seega tuleb see ilmselt ise teha. Külastus jäi üpris lühikeseks, sest ma vaatasin üle ainult hinna ning toonivaliku. Kuna meil mõlemal oli bussini aega, siis hüppasime Rimist läbi. Mul oli lihtsalt nii suur jäätise isu. Ostsin endale Premia punasõstramaitselise koorejäätise vahvlikoonuses. Mulle meeldib see. Pole väga magus, vaid hoopis kergelt hapukas.
Saatnud Iti bussile, tuli mul meelde, et pidin toidupoest läbi käima, aga kuna Rimisse ei viitsinud uuesti minna ja mul oli bussini veel aega, läksin Maximasse. Mõned üksikud asjad maandusid kiirelt mulle korvi ning ostnud endale veel ühe joogi, sest jäätis ajab lihtsalt janutama, kõndisin tagasi bussijaama.
Pool tundi bussisõitu oli seekord täitsa lõbus, sest minu kõrvale sattus istuma üks füüsika õpetaja. Ilmselt on ta ülikooli oma, sest kellel momendil ikka füüsikat on. Aga kes teab. Hästi lahe kuju. Rääkisime pikalt sellest, et Eesti on ikkagi IT-riik. Alguse sai see siis, kui ta küsis minu käest, kas ma olen seda ID-piletit varem kasutanud ning hakkas seejärel rääkima, et kuidas ta sõitis number 8-ga Maarjamõisa poole ning tal polnud piletit, aga ühes peatuses, kust keegi peale ei tulnud ega maha läinud, tuli peale bussikontroll. Tüüp olevat võtnud taskust enda nutitelefoni ning kiirelt tunnipileti ära ostnud. Paar sekundit hiljem küsiti juba tema käest piletit ning mees andis enda ID-kaardi. Ning ülla-ülla ... pilet oli juba olemas. Pikalt seletas mulle, kui kasulik see ikka on. Kiire ja lihtne. Ning sujuvalt läks jutt üle erinevatele lisafunktsioonidele, mida telefoni on võimalik alla laadida. Kuna tegu oli füüsika õpetajaga, siis tema nutitelefonis oli selline rakendus, mis mõõtis magnetvälja tugevust. Sellega sai nalja. Nagu ka rakendusega, mis oli põhimõtteliselt kaamera, aga pilditegemise asemel tuvastas ja nimetas värve. See sihik oli küll paigast ära. Ma kandsin musta tuunikat ja rakendus ütles, et see on lillakassinine. I was like W H A T ?! Kolmanda rakendusena tutvustas füüsika õpetaja mulle eestlaste loodud rakendust nimega Diktofon, mis salvestatud kõne töötleb ümber ning saadab sulle tagasi tekstina. Aga teksti arusaadavus ja korrektsus sõltub hääldusest ja selgusest. Ta tõi mulle erinevaid näiteid, kuidas kõne ja tekst võivad erinevad. Kõige jubedam pidi väljund olema luule ja laulude puhul ning selles veendusin ma tema tütretütre näite põhjal. Tüdruk laulis selgelt ja valjult ühte laulu, mis ta koolis õppis, aga rakendus tagastas totaalselt erineva teksti. Lihtsalt jube. Leidsime, et neil arenguruumi veel on. Natukene rääkisime niisama ning siis tuligi minu peatus. Hästi tore mees tundus olevat. Juhul kui tema füüsika tunnid on sama lahedad kui ta ise, siis on ka aine ise tunduvalt huvitavam. Kahjuks või õnneks ma enam seda õppima ei pea.
Koju jõudes sõin natukene, vaatasin paar osa Arrow'd ning läksin välja muru niitma, et pool tundi hiljem tagasi tuppa tulla, kuna hakkas ladistama.
Tänase ilusa päeva veetsin õues, päevitasin, et natukene jumet juurde saada, ning õhtu poole ajasin jälle muru. Mingi aeg väsisin nii jubedalt ära, et otsustasin lõpetada tänaseks. Käisin kiirelt dušši all ära ning siis olidki vanemad kodus, sõime ja seejärel pärast pisikest seedimispausikest läksime papsiga välja, et uue kuuri poste ülesse panna. Sellega lõpetasime alles peale kümmet. Poole üheteistkümneks sain viimaks istuda. Nüüdseks on rotid ka ära jooksutatud ning foorumitesse vastatud. Aga nüüd peaks küll magama minema, et hommikul normaalsel ajal ärgata.
Head ööd :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar