Ma vist ei hakka vabandamagi, et minu viimasest postitusest on möödas juba mitu nädalat. Põhjused on samad, mis tavaliselt - aja puudus, väsimus, laiskus ning informatsiooni puudus. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma elan igavat elu.
Järjekordne periood on kohe-kohe läbi ning jäänud on veel kaks perioodi suvevaheajani, mida ma ootan tõesti õhinal. Seekord ma püüan moodustada mingisuguse nimekirja tegevustest, mida ma pean kindlalt tegema. Näiteks - juba eelmine aasta oli mul plaanis teha vastu koolialgust väikene nädalapikkune jalgrattamatk Saaremaal. Mine sa nüüd tea, kas ma viin selle läbi üksinda või mitte. Samuti on mul nimekirjas ka tätoveering, mis kaunistab arvatavasti mu nahka minu sünnipäevast alates igavesti.

Viimased 10 päeva olen ma maadelnud Dostojevskiga, kes jääb mulle pidevalt kaugeks ning isegi nihkub veelgi kaugemale, kui ma püüan temast ja tema romaanist "Idioot" aru saada. Läbi lugesin selle siis eelmine suvi. Ühtegi emotsiooni see minus kahjuks ei tekitanud ning kohati tahtsin ma selle lihtsalt käest ära panna ja mitte kunagi enam avada. Ometigi pidin ma seda siiski uuesti puutuma ning peale neid pikki arutelusid klassis hakkan ma isegi temast natukene aru saama, aga see ei tõsta ta heade nimekirja minu silmis.

Ma tahaksin täiega kirjutada - kuid ma ei suuda midagi kirja panna. Sõnad ilmuvad küll paberile, aga nendes puudub see mõte, mida ma tahan, et nad edastaksid. Samuti sooviksin, et mul oleks rohkem jõudu ennast sundida ja rohkem aega, et seda oleks võimalik ka teha. Ma pole just kõige kergem isiksus, kellega koostööd teha ja üksmeelele jõuda. Damn ... miks peab ise enda sundimine nii raske ja vaevaline olema.

Mis veel??? Nagu polegi midagi. Kõik vana viisi, aga ma püüan teid edasipidi uute uudistega kurssi viia.

Bye-bye,
your daydreamer...