“Books are the perfect entertainment: no commercials, no batteries, hours of enjoyment for each dollar spent. What I wonder is why everybody doesn't carry a book around for those inevitable dead spots in life.”
Stephen King
Viimaks on arvestused möödas ning järgmised 8 nädalat saan ma rahulikumalt hingata. Tegelikult - mitte eriti, sest meil algab tavaline ajalugu ja kunstiajalugu. Olgu, võib-olla kunstiajalugu ma isegi taluksin, aga mulle ei meeldi seda õppida pähe nagu mingit tobedat luuletust. Tavalisest ajaloost ma isegi ei räägi. Paljud teavad minu suhtumist ajaloosse - 50% spekulatsioone ja 50% tõe moonutamist. Ainukene lootusekiire sombuses taevas on matemaatika. Olgu, vähesel määral ka keemia ja natukene ka füüsika. Esimene periood üle kahe aasta polnudki nii hull. Ning kuidas ma saan unustada ka meie kulla kallist eesti keelt - minu grammatika on niigi võssa jooksnud. Minu uue perioodi lubadus - eesti keeles ma läbi ei kuku.
Minu väikeseks kurvastuseks on vene keel läbi, viimane tund oli neljapäeval. Periood tuli neli ja kokkuvõttes aasta ka neli. Kõlab ju hästi, aga see ei tähenda, et ma oskaksin seda keelt rohkem kui neli kuud tagasi. Olgu, natukene parem ta on, aga siiski - minuga ei maksa vene keeles rääkida, sest ma vaatan pidevalt küsivalt otsa, püüan meelde tuletada sõnu ja moodustada lauseid, mis on grammatiliselt väga valed.
Reedene päev
möödus tervenisti kodus - olgu vahepeal käisin mõni tund metsas ja õhtul läksin Iti juurde. Põhimõtte siiski õige. Ma ei pidanud ju minema kooli. And that's a good thing.
Paljud inimesed salgavad maal elamist, seostades seda lauda ja loomakasvatusega, aga tegelikult pole asi nii. Elamine vanas talus, ilma, et sul oleks põllumaad, mida harida, ja lehmad, keda iga hommik lüpsta, on ka maal elamine. Sa oled sõltumatu linnast, elades pisikeses külakeses, kus kõik teavad kõiki. Pealegi on sul kõik ilus käe-jala juures. Minu puhul kas või mets oma ilu ja rahuga.
Mind see vähemalt võlus.
Eile ja täna sai lihtsalt mõnusalt aega viidetud.
Püüan homme uue postiga lagedale tulla.
Head õhtut!
Minu väikeseks kurvastuseks on vene keel läbi, viimane tund oli neljapäeval. Periood tuli neli ja kokkuvõttes aasta ka neli. Kõlab ju hästi, aga see ei tähenda, et ma oskaksin seda keelt rohkem kui neli kuud tagasi. Olgu, natukene parem ta on, aga siiski - minuga ei maksa vene keeles rääkida, sest ma vaatan pidevalt küsivalt otsa, püüan meelde tuletada sõnu ja moodustada lauseid, mis on grammatiliselt väga valed.
Reedene päev
möödus tervenisti kodus - olgu vahepeal käisin mõni tund metsas ja õhtul läksin Iti juurde. Põhimõtte siiski õige. Ma ei pidanud ju minema kooli. And that's a good thing.Paljud inimesed salgavad maal elamist, seostades seda lauda ja loomakasvatusega, aga tegelikult pole asi nii. Elamine vanas talus, ilma, et sul oleks põllumaad, mida harida, ja lehmad, keda iga hommik lüpsta, on ka maal elamine. Sa oled sõltumatu linnast, elades pisikeses külakeses, kus kõik teavad kõiki. Pealegi on sul kõik ilus käe-jala juures. Minu puhul kas või mets oma ilu ja rahuga.
Mind see vähemalt võlus.
Eile ja täna sai lihtsalt mõnusalt aega viidetud.
Püüan homme uue postiga lagedale tulla.
Head õhtut!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar