Wild, wild horses

I have my freedom but I don't have much time

Faith has been broken tears must be cried

Let's do some living after we die

Märkamatult on peaaegu terve nädal jälle selja taga ning piiludes hetkeks silmanurgast kalendrisse, pean vaiksel ohkel endale tunnistama, et märtsi lõpp läheneb halastamatult. Mitte kunagi viimase kaheteistkümne aasta jooksul pole aasta nii kiirelt lõpule lähenenud. Päevad lihtsalt mööduvad üksteisest nii vaikselt ja nii kiirelt, olles samal ajal graatsilised nagu tantsijad ning kiired nagu F1 masinad. Vaevu saan esmaspäevaga hüvasti jätta, kui juba elan reede viimastes tundides. Lihtsalt hullumeelsus tegelikult. 

Põhjust, miks ma sellise pildi valisin, ma ausalt ei mäleta. See oli draftina säilinud kolmapäevast, aga kuna see on tegelikult kena ja tähendusrikas pilt, siis miks mitte seda siia jätta. Aga naastes tagasi minu "sündmuste rohke" nädala juurde. 

Teisipäev on ilmselt üks mu lemmikumaid päevi viimasel ajal. Meil on ainult kaks nn loengut ehk hommikul kell kaheksa on füsioloogia praktikum, mis on üllataval kombel isegi huvitav, ja kella kahest on massaaži praktikum. See nädal keskendusime siis alajäsemete massaažile. Ma lihtsalt pean veel kord ütlema, kui väga mulle see aine meeldib. Ilmselt ainukene tund, kus me ei pea eriliselt midagi uut õppima, ainult sügisel anatoomias õpitud lihased saab üle korratud ja koguni mõne uue lihase ladinakeelse nimetuse teada. Meie õppejõud teab luid ja lihaseid, rääkimata närvidest ja sidemetest, paremini ladina keeles kui eesti või inglise keeles. Mõnikord on see täitsa koomiline, kui ta pöördub meie poole, et teada saada mõne eelneva anatoomilise objekti eestikeelset nimetust, eriti veel siis kui me pole isegi selle ladinakeelset nime kunagi kuulnud. Teisipäeva õhtul läksin aga esimest korda meie klubi meeste trenni, mis meenutas päris palju Treffneri trenni, ainult viimase puhul ei eksisteeri soojendust ja reaalset juhendamist. Ning kui ma ütleksin, et ma pääsesin ilma ühegi kriimu või sinikata, siis ma valetaksin 100%. Ma sain päris mitu sinikat ja veritseva parema käe nimetissõrme, mis on kõige sihitum osa minu kehal saalihokis. Ma olen reaalselt saanud iga trenn vähemalt ühe kaikalöögi või pallitabamuse vastu seda näppu. Seega pole midagi imestada, et see mul pidevalt sinine ja natukene paistes on. Aga see on suht minu töö - jääda palli ja värava vahele. 

Kolmapäev oli see nädal natukene erinev, kuna mul oli üks pisikene punapäine tüdruk Kuusalust, kes käis mul terve päev järel. Tegu oli siis minu armsa tudengivarjuga. Ta ühines minuga alles teises loengus, milleks oli meditsiini eetika. Juhul kui ma kevadsemestri alguses küsisin enda tuttavatelt, et kas see aine on igav või huvitav, siis põhiliselt oli iga teine vastus, et tegu on igava ainega. Kui aus olla, siis ma pean nõustuma. Loengutes ma istun reeglina taga pool ning kui ma ei maga, siis istun 1,5 tundi internetis, vaadates kas mõne sarja uue episoodi ära või koguni terve filmi, rääkimata siis foorumites istumisest, kuhu ma jõudsin viimase kahe nädala jooksul liiga harva. Aga ma süüdistan selles ainult enda laiskust ning osaliselt biofüüsika ja füsioloogia kontrolltöid, mis on lihtsalt masendavalt enesetapu hõngulised. Pärast eetikat seadsime sammud Jakobi 5st Jakobi 2 maja poole, kus algas eesti viipekeele algkursus. And that one is also awesome. Minu tudengivarju sõnul oli see kõige vaiksem tund eales, kus ta olnud on, ning alles siis hakkasin ka ise sellele mõtlema. Kuna me oleme suht lühikese aja jooksul omandanud päris suure sõnavara, siis kuigi me harva räägime suuliselt, on muutunud isegi viiped minu jaoks valjuks, omades suuremat häält kui sõnad. Meie pisikene päev lõppes Ujula tänava spordihoones, mida ma talle tutvustasin ja massaažist ning sügissemestrist rääkisin, püüdes võimalikult palju positiivset ja huvitavat rääkida meie erialast. And I did it. Pärast enda uue pisikese sõbra ärasaatmist läksin nii neljaks tunniks raamatukokku õppima, kuna neljapäeva hommikul kell KAHEKSA oli meil biofüüsika töö, mille ma väga suure tõenäosusega läbi kukkusin, sest ma lihtsalt ei jaga seda ainet. Sai küll õpitud ja püütud endale teema arusaadavaks teha, mis isegi tundus õnnestunud, aga kui ma hommikul sain töö kätte ja esimese küsimuse läbi lugesin, tabas mind täielik blank. Ma lihtsalt ei suutnud mõelda. Umbes veerand tundi vahtisin 20 küsimust, püüdes meenutada kasvõi osakestki sellest, mida kolmapäeval õppisin. Suht tulutult, aga vähemalt püüdsin vastata ja kasutada loogikat. Eks siis esmaspäeval näeb, mis sai. Õnneks oli biofüüsika ainukene aine sel päeval ja pärast seda sain koju. Aga seda alles 12 paiku, kuna pidin spordipoest läbi hüppama, et enda tossud parandusse anda. Ning kui ma juba olin suht Lõunakeskuse lähedal, siis mõtlesin ka sealt korra läbi hüpata, külastades nii spordipoode kui ka loomapoodi. Õhtul oli meil nagu ikka trenn, aga seekord kaks tundi varem ja hoopis Nõos. Seda ainult sellepärast, et meeste teise liiga finaalmäng lükati mitu nädalat edasi ning nad korraldasid ühe sõpruskohtumise teise Tartu meeskonnaga. Seega me vahetasime lihtsalt trenniajad ja kohad ära. Nõost tagasi Tartusse oli aga vinge tulla, kuna õues oli täitsa talv - korralik paks lumesadu, mis kohati meenutas pigem tuisku, hoidis meie kiirust kindlalt alla lubatu. 
Reedene päev sisaldas kahte füsioterapeutilise hindamise praktikumi, mis on ka reeglina huvitavad ning need hindamise testid pole üldse keerulised. Täiesti loogilised tegelikult, kui natukene anatoomiat ja liigeste liikumisulatusi teada. See reede hindasime siis rühti, abaluude liikumist, õlaliigese liikumist, põlveliigese meniskite ja ristatisideme seisukorda ning hüppeliigese sidemete liikuvust. Kuna ma ei hakanud reedel trenni minema, siis sain juba poole nelja paiku koju. Teinud endale paar võileiba, vaatasin ära sellised filmid nagu "The Ward", mis on päris huvitav õudukas, ja "Drive Angry", mis peaks olema põnevik ja mingil määral isegi ulmekas ning üks ropumaid filme, mida ma viimasel ajal vaadanud olen. Kõigi tegelaste lemmiksõna oli f**k. Aga sisu oli lahe. 
Laupäevane ehk tänane päev nagu ma just avastasin, püüdes meenutada, mida ma laupäeval tegin, möödus koristades. Vahetasime kodus talvised paksud ja villased vaibad natukene õhemate puuvillaste vaipade vastu. Ma reaalselt alustasin kuskil 12 paiku ja lõpetasin alles seitsmest, kui oli õhtusöögi aeg. 
Ning kuna see on ilmselt üks pikimaid blogiposte, mida ma viimase paari aasta jooksul teinud olen, siis ma lõpetan selle Rolling Stonesi lauluga "Wild Horses", mida ma päeval paar korda kuulasin ühe noore lauljanna esitluses ja see lihtsalt hakkas mind kummitama. Head kuulamist!