We all are born winners

Järjekordne tegus nädalavahetus on möödas ning veel kaks päeva minu viimasest blogipostist, mis oli üllatus kõigi jaoks, kuna olin rohkem kui kindel, et minu 2013. aasta viimane postitus jääb igaveseks viimaseks.

Igastahes laupäev algas minu jaoks juba pool kuus hommikul, kuna 6:45 ootas mind buss, mis viis meie võistkonna Tartu neiud Raplasse, kus ootas meid juba kell kümme hommikul esimene mäng, mis oli väga otsustav, määrates meie võistkonna lõppkoha tervel turniiril, ning vastaseks polnud just mingid algajad, vaid Tartu Maaülikooli naised (vanuse poolest olid nad küll meist aasta-kaks nooremad, mõni isegi neli, aga päris korralikud vastased siiski). Nagu meie naiskonnale kombeks kaotasime esimese veerandi 2:0, kuid hetkel, mil tuli esimene värav teise veerandi algul, hakkasid meil söödud ja löögid õnnestuma. Lõpuks võitsime 3:2 ja tagasime endale kindla koha finaalis. Teine mäng oli alles kell üks. Kuna aega oli palju, siis mõtlesin, et oleks hea aeg biomehaanikat õppida, aga võta näpust. Lõpetasin hoopis teise võistkonna väravavahi lappimisega, kellel oli vaja vasak käsi lahasesse panna ning enda naiskonna kaaslaste masseerimisega. Loomulikult ei puudunud ka söömine :) Meie võistkonna kapten on kondiiter ja ta tegi nii häid pisikesi koogikesi, mis olid tõesti päris heaks tuju tõstjaks ja preemiaks võidetud mängu eest.
Kell 13:00 tuli siis mäng Kuusalu naiskonna vastu, kellega oleme ka varem mänginud mingi kaks korda ja neid igakord võitnud, seega polnud meil midagi karta ning lõppskooriks jäi 4:0. Nagu ennist sai öeldud, siis finaalkoht on meil käes ja esimene koht, kuna oleme ainukene võistkond, kes pole ühtegi mängu kaotanud.
Pühapäev algas õnneks kõvasti hiljem. Laupäeval sai kuskil kümne aegu juba magama mindud, kuna väsimus oli mõõdetamatu. Ärkasin alles 12 tundi hiljem :) Umbes kahe paiku läksin isaga linna korteri peale, kus on meil remont juba lõpusirgel. Loodetavasti saan juba selle kuu lõpus sinna sisse kolida. Vanaema juures on küll mugav elada, aga ma tahaks siiski rohkem vabadust ja võimalust õppida iseseisvalt elama. Kui mitte nüüd, siis huvitav kuna veel. Koju jõudsime alles kaheksa paiku, olles näljased nagu hundid. Vahepeal saatis paps mind küll süüa tooma, aga ilmselgelt jäi sellest väheks. Aga ilm oli see eest lihtsalt AWESOME. Niipea kui sain poest välja, hakkas nõnda tuiskama, et ei näinud enam koduteed. Õnneks linnaosa oli tuttav ja tagasi korterisse ikka jõudsin.
Tänane päev algas juba pool seitse, kuna oli vaja kella kaheksaks loengusse jõuda. Õnneks on täna viimane esmaspäev, mil meil biomehaanika on. Järgmine nädal saab peaaegu kaks tundi kauem magada, kuid see ei tähenda, et päev saaks varem läbi. Pean ühest loengust teise jooksma kuni kella kuueni õhtul ja siis korraks tagasi korterisse, kuna sealt on vaja üks pisikene kapp ära viia.

Igastahes nüüd ma lõpetan ning ma ootan teid kõiki 29. MÄRTSIL Tartu Maaülikooli spordihoonesse Tartu Tornaado neidudele kaasa elama. PS: süüa võib meile ka alati tuua :)