Carpe diem

Aprill ongi käes. Kolm kuud kaheteistkümnest on üleelatud ning lühikese hüvastijätliku lehvitusega ära saadetud. Isegi neid ära viinud auruveduri suits on kadunud. Asemele oleks pidanud tulema uus rong, millelt peaksid maha astuma suveootus, päikesepaiste, linnulaul ja soe ilm, kuid see rong pole veel saabunud. Ootan endiselt perroonil, talve viimased hädised tuulekesed mind kiusamas, kiskudes mu riideid ja mängides juustega. Vaatan kella, rong peaks kohe saabuma, aga ühtegi suitsuvinet pole horisondi tagant paistmas. Miks jääb ta hiljaks seekord, kui muidu on ta alati saabunud õigel ajal ja vahel lausa varemgi?

Kuidagi eriti poeediliselt sai täna alustatud. Ilmselt on selles osaliselt süüdi kirjanduse tunnis vaaatud film "Dead Poets Society", mis oli küll üpris vana film ühest Inglise poiste eliitkoolist, aga mõjus vägagi jõuliselt. Vähemalt mulle. Nimelt oli selles koolis uus kirjanduse õpetaja, kes oli muidu sama kooli vilistlane, ning põhimõtteliselt saatis kuradile nii õpikud, vanemate soovid kui ka õpetajate käsud ning innustas õpilasi leidma enda ihasid ning neid ellu viima. Oehhh... see oli lihtsalt nii inspireeriv ja mõjutav. Uskumatu. Peaks selle alla laadima või internetist ülesse otsima ja ise ka uuesti ja uuesti vaatama. Kindlasti satub ta mu filmide nimekirja, mis nõuavad vaatamist.

Täna oli seoses naljapäevaga kool tervelt 25 minutit lühem. Mul isegi natukene rohkem, kuna ma suutsin hommikul minu esimesse (ehk siis teise tundi) 20 minutit hiljaks jääda. Suht nõme. Ükskord elus mõtled, et tuled hilisema bussiga, jõuab täpselt kohale ning ei pea tund aega niisama istuma ja ootama ning just sel päeval otsustab buss hiljaks jääda ja maantee peal ka venida. Uskumatu. Nii tore - tulin kooli tagumisest uksest sisse, pöörasin alla garderoobi poole ning õppealajuhataja kõnnib vastu ja hakkab pärima, mitmendaks tunniks ma tulen kooli ja kuulnud, et teiseks (see juba käis ilusti 15 minutit), hakkab küsima, miks hilinen. Püüa talle seletada, et buss jäi hiljaks. Seega hoidis tema mind umbes 5 minutit kinni ja kui ma lõpuks tundi jõudsin, oli see 25 minutit julgelt kestnud. Õpetaja vaatas kahtlustavalt, aga ei öelnud midagi. Tore inimene selles mõttes, vägagi mõistev. Esimene kord siiski viimase kahe aasta jooksul, kui ma tema tundi olen hilinenud. Muidu olen alati vägagi täpne olnud. Peale inglise keelt oli siis eesti keele eksamikursus, kus vaatasime filmi, ning viimasena sai istuda 70 minutit bioklassis ning korrata eksamikursuse raames paljunemist (kontrollisime kordavaid lehti) ning libisesime sujuvalt üle geneetika teema. Peale seda käisin läbi ühest poest, kus sain endale kena 70. aastate stiilis kleidi ning jõudsin nibin-nabin bussile. Pole ammu nii napilt jõudnud. Astusin bussi, maksin pileti eest ja bussijuht lõi vanale loksule hääled sisse ja minek. Hakkasin ennist ka vaikselt kunsti õppima, kuid suurem töö jääb ilmselt homseks ja ülehomseks :)
Lõpetan tänaseks ning head ööd siis :)