Viimased kaks-kolm päeva olen ma aga maadelnud päris suure ja kopsakalt suure võimalusega. Nimelt oleks mul võimalik minna nii umbes aastaks Inglismaale vabatahtlikuks vaimse- ja füüsilise puuetega inimestele mõeldud hooldekodusse. Ma olen alati midagi sellist tahtnud teha ning nüüd avanes mul viimaks võimalus, kuid alati on iga asja juures üks pisikene konksuga 'aga'. Nimelt ülikoolist ega kõrgkoolist ei saa võtta esimest aastat vabaks - and I found it quite sad, but I understand them. Algul leidsin küll, et mis siis, eks ma kandideerin järgmisel suvel, kuid siis meenus mulle, et peale 2013 aasta juunit, mil meie viimaks lõpetame, pole miski enam endine. Lõpueksamid pole enam need, mis määravad meie tulevase saatuse, ning neid pole siis enam alleski mitte. Hoopis mingid nõmedad sisseastumiskatsed. Seega pidin ma tegema raske valiku ning otsustama ülikooli ja võimaluse minna 12 kuuks Inglismaale vahel. Ma valisin ülikooli. Kuigi meel on pisut kurb ja kahju on sellisest võimalusest loobuda, sean ma momendil kõrgema haridustee siiski ettepoole. Vaevalt on see esimene ja viimane selline projekt, mis võimaldaks saada sellise kogemuse võrra rikkamaks. Oeehh... uni kipub silmalaud nii raskeks tegema, et raske on märgata neid tobedaid trükivigu, mida ma märkaksin väga hilja, kui nad on enda töö juba teinud. Seega püüan ma leida kaks tikku või natukene plaastrit, et enda silmalaud kulmude külge kleepida ning lõpetada see post. Õnneks pole enam palju jäänud :)
Homme on meil tore lühikene päev - umbes kella ühest saab kool läbi ning siis on nädalavahetus, mille ma pühendan ilmselt matemaatika ülesannete, lugemise ja bioloogia peale. Mis seal ikka ... vaikselt tuleb hakata õppima ja valmistuma. Ega see aeg lendab vägagi kiirelt, eriti veel siis, kui sa loodad, et see venib ja jääb, et peaaegu seismagi.
Head ööd :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar