Angel - put sad wings around me nowProtect me from this world of sin
So that we can rise again
Oh angel - we can find our way somehow
Escaping from the world we're in
To a place where we began
And I know we'll find
A better place and peace of mind
Just tell me that it's all you want - for you and me
Angel won't you set me free
Angel remember how we'd chase the sun
Then reaching for the stars at night
As our lives had just begun
When I close my eyes I hear your velvet wings and cry
I'm waiting here with open arms - oh can't you see
Angel shine your light on me
Oh angel we'll meet once more - I'll pray
When all my sins are washed away
Hold me inside your wings and stay
Oh! angel take me far away
Put sad wings around me now
Angel take me far away
Put sad wings around me now
So that we can rise again
Angel by Judas Priest
5 kommentaari:
Inglid võivad tõesti "kaasa võtta ja ka ära viia", tean üht sellist juhtu oma isikliku tuttava kaudu... Aga inglid võivad aidata ka siin ja praegu häid kaaslasi oma teele leida - hingesõpru, kes mõistavad ja ei mõista hukka. Puhtad mõtted on sul, puhtus on ilus.
Tänan :)
Tere, Katariina,
mul jäi kusagilt su jagamistest südamele kripeldama üks koht pisaratega. Ja kui jäi kripeldama, siis ju on õige ära jagada. Olin vast kusagil 12-aastane, kui otsustasin ühel õhtul, et MINA ENAM EI NUTA. Olin sinnamaani õhtuti ikka päris palju piserdanud, salamisi, õige vaikselt, teki serva all. Minu pisaratest ei teadnud peale minu enda mitte keegi. Tundsin ennast lapsena, ja tegelikult veel palju hiljemgi, justkui oleksin kogu maamuna peal täiesti üksinda. Hingelises mõttes. Mul oli tunne, et absoluutselt mitte keegi mu lähedastest ei mõista mind (tegelikult on mul see tunne praegugi veel õige tihti, aga selle vahega, et see ei muserda mind enam - mul on hingesõbrad, kes mind mõistavad, ja usk iseendasse. Aga see kõik on olnud üks pikk rännak.) Jah, üks väike tüdruk oli raudse enesekindlusega otsustanud, et tema enam "nannipunn" ei ole ja tema enam ühtki pisarat ei vala... olin kavatsenud hakata enesekindlaks, tugevaks, mitte-midagi-mind-ei-muserda-tüdrukuks. Mäletan, et pidasin umbes nädala vastu.
Täna olen tänulik, et ma oma raudsele lubadusele truuks ei jäänud. Pärast seda on olnud palju pisaraid, kurbust, üksindust, meeleheidet ja veel kord üksindust... Ma olen sinuga nõus, et ümmargused pisarad ei muuda otseselt asjade kulgu (ja selles mõttes võivad nad jõuetud olla), AGA nad võivad väga sügavalt puhastada. Ja puhtamas olekus on iseendal palju toekam järgmist sammu astuda. Omaenda enesekindluse ja eneseusu pealt. Selle oleku pealt, et I am not good and not bad, I am enough as I am.
Jaksu siserännakutel! Soovin sulle, et sul oleks kõige truimaks kaaslaseks su enda "sisemine laps" - sest teda võib iga kell usaldada, tema oskab mängida ja rõõmutseda, andestada ja armastada, tingimusteta. Tema oskab päikesekiirt näha ka päevas, kus taevas on vastu maad - kui mitte sama päeva õhtul, siis juba järgmisel hommikul kindlasti:)
See "tark laps" elab meis igaühes, on ainult vaja teda julgustada ja tal käest kinni võtta - nii on ta alati parima sõbrana meid saatmas. Rõõmsaid koosrändamisi teile!;)
Jasmiin, koos oma sisemise lapsega
Ma tegin ka endale selle lubaduse ning olen seda suutnud pidada. Küllap see on mul juba loomuses, et ma pigem surun kõik tunded alla, kui lasen neil välja paista. Päike pole mulle just väga tihti paistnud. Aga siiski aitäh :)
Mul läks öösel meelest lisada see "pisiseik", et tänu sellele, et ma pisaraid tagasi ei hoidnud(st nutsin edasi omaette, mitte rahva ees, aga omaette aitas ka väga palju puhastuda), ei sattunud ma psühhiaatriasse. Arvan, et kõike "kuivalt" endasse kogudes oleks olnud ühel päeval see mu tee. Või midagi veel hullemat...ei tea. Ses mõttes tasub ehk veel langetatud otsust kaaluda!;) Sest milleks muidu ón Loodus meile mõlema silma juurde pisikesed augukesed kinkinud´, mh!?;)
Ma ei "ärgita" sind sugugi enesehalale! Pigem sellele (omaenda kogetu pealt), ET KÕIK TUNDED ON NORMAALSED JA LUBATUD. Ka kurbus, kui see peale juhtub tulema.
Julgeda lubada iseendale oma tundeid on minu arvates sisemise vabaduse võti. Kas sulle ei tundu?
Mu enda väikse elukogemuse pealt: palju rohkem on potentsiaali armastusele ja teineteise märkamisele ja hoidmisele, kui inimesed julgevad muuhulgas ka ausalt kurvad olla ja main streami keep-smilinguga kaasa ei kalopeeri...
Mulle tundub, et inimese sisemine ruum on ikkagi teatud mõttes piiratud - et sinna ei mahu lõpumatult palju emotsioone... seega, mida rohkem on kurbust välja lastud, seda rohkem on vaba ruumi rõõmule ja muudele säärastele positiivsetele tunnetele.
Igal juhul päikest! Nii "sees" kui õues:)
J.
Postita kommentaar